Mis on vaktsineerimine?

Vaktsineerimine ehk aktiivne immuniseerimine tähendab organismi aktiivse immuunreaktsiooni esilekutsumist. Vaktsineerimise käigus tutvustatakse organismile haiguse antigeeni, mille vastu hakkab organism tootma antikehi. Kui loom on vaktsineeritud teatud haiguse vastu, siis tulevikus selle haigusega kokku puutudes on organism end juba valmis kaitsma. Looma vaktsineerimine on tunduvalt odavam, kui hiljem nende haiguste ravi, mida oleks saanud vältida!

Mille vastu vaktsineeritakse?

Eristatakse tuumikvaktsiine (nende vastu peaks vaktsineerima kõiki lemmikloomi, kuna tegu on tõsiste, eluohtlike ja ülemaailmse levikuga haigustega) ja mitte-tuumikvaktsiine (vaktsineerimise vajadus sõltub konkreetsest loomas, elukeskkonnast, asukohast jne).

Tuumikvaktsiinid on marutaudi (Eestis kohustuslik iga kahe aasta tagant), viirusliku rinotrahheiidi, kaltsiviroosi ja panleukopeenia ehk kassikatku vastased vaktsiinid

Mitte–tuumikvaktsiinid on kasside leukeemiaviiruse ja kasside immuunpuudulikkuse viiruse vastane vaktsiin. Vaktsineerimine nende kahe haiguse vastu on võimalik osades maades, kuid pole soovitatav, kuna sellel pole tõestatud toimet. Lisaks segab see haigustekitajate tuvastamist.  

Viiruslik rinotrahheiit (R)

Kõige levinum kasside hingamisteede haigus, mida põhjustab herpesviirus ja mis on väga nakkav ning võib põhjustada eluohtlikku kopsupõletikku (eriti kassipoegadel). Haigus levib otsesel kontaktil, kokkupuutel haigestunud kassi sülje või silma- ning ninasekreediga. Sümptomiteks on köhimine, aevastamine, ninanõre, silmade sidekesta põletik, mõnikord ka palavik ja isutus. Kassil võib välja kujuneda eelsoodumus sarvkesta haavandite tekkeks, tiinetel loomadel võivad esineda abordid. Varases eas haigestumine võib jäädavalt kahjustada nina ja siinuste kudet ning muuta looma vastuvõtlikuks kroonilistele bakteriaalsetele põletikele. Paljud kliiniliselt terved kassid, kuid nakatunud kassid, võivad olla haiguse kandjateks.

Kalitsiviirus (C)

Väga levinud kasside hingamisteede haigus. Haigustekitaja eritub rooja, uriini, sülje ja ninanõre kaudu ning kandub edasi õhu, karvade, riiete jms abil. Enamus nakatunud kassid väljutavad haigustekitajat kahe nädala jooksul pärast nakatumist, mõni võib jääda haigustekitajaid eritama kogu eluks. Haigussümptomiteks on palavik, silma sidekesta põletik, ninanõre, aevastamine, haavandid suus. Mõnedel loomadel kujunevad välja ka liigeseprobleemid. Haigus võib kulgeda epideemiana, kus suremus on kuni 67%. Haigus kulgeb raskemini noorloomadel, üle 3-aastastel enamasti kergekujuliselt või ilma sümptomiteta.

Panleukopeenia ehk kassikatk (P)

Haigust põhjustab parvoviirus, see on väga nakkav ning võib lõppeda surmaga. Viirus levib nakatunud looma kehavedelike või rooja kaudu, samuti tolmu, riiete jms abil. Tekitaja on väga vastupidav keskkonnateguritele. Haigus tabandab sooltrakti ning kulgeb ägeda verise kõhulahtisusega, tugeva veetustumisega ning isutusega. See vähendab organismis valgevereliblede arvu, mis omakorda viib immuunsüsteemi nõrgenemiseni. Suremus on ravist hoolimata kõrge (alla 2-kuustel 95%; üle 2-kuustel 60-70%; täiskasvanutel 10-20%). Ravimata jätmisel on suremus kuni 85%.

Marutaud (R)

Marutaud on ägedalt kulgev viirushaigus, mis põhjustab peamiselt närvinähtusid ning mis lõppeb alati looma hukkumisega. Haigus levib peamiselt hammustuse kaudu. Haigusesse võivad nakatuda erinevad loomaliigid (k.a inimene). Marutaudi levimus sõltub suuresti riigist. Eesti on kuulutatud marutaudivabaks, samas Aafrika riikides on see lailadaselt levinud. Haigusel on erinevad faasid ning haigustunnused võivad varieeruda alates apaatsusest kuni tõsise agressiivsuse ja lihaste halvatuseni. Tunnuste tekkimisel saabub surm 5-6 päevaga. Marutaudi vastu vaktsineerimine on Eestis kohustuslik iga kahe aasta tagant! Vt https://www.riigiteataja.ee/akt/107072011007.