Kadri Kääramees, DVM,  vanemloomaarst

Inimesele kipub vahel olema omane enamikke asju oma mätta otsast vaadata – mis on ehk ka loogiline, sest lihtsaim on ikka oma kogemusi võrdluseks tuua – ja sageli kipume ehk omanikuna ka vaatama koerte-kasside suuõõne ja hammastiku probleemidele eelkõige inimeste sama valdkonna muresid ja nende lahendusi aluseks võttes.  Halvemal juhul aga jätame ehk lemmiku mure üldse tähelepanuta, sest ei oska kas seda märgata, või arvame, et  ’koeral või kassil nii peabki olema’. Selles valguses  võib ehk olla kasulik teada, millised on peamised erinevused ja sarnasused inimese ning koera-kassi suuõõne anatoomia ja tervise vallas.

Nagu inimeselgi, koosneb ka koera või kassi hammas hambakrooni pealiskihist emailist e. hambavaabast, suurema osa hambast moodustavast dentiinist ehk hambaluust, hambajuurt õhukese kihina katvast tsemendist ja hamba sees pulbiõõnsuses asuvast erilisest pehmest elusast koest - pulbist e. hambasäsist.  Hamba kinnituse lõualuus paiknevasse hambasompu e. alveooli tagavad periodontaalligament ehk hambasombuside ning ige, viimane omakorda läheb üle suuõõnt seestpoolt vooderdavaks mukoosaks ehk suu limaskestaks. 

Seoses inimesest rohkem (kassid) või vähem (koerad) erineva toidulauaga on erinevused nii suuõõne kui ka hammaste kujus. Eristatakse kolme põhilist koljutüüpi – mesotikefaalne ehk keskpealine (nn. normaaltüüp, tüüpiliseks esindajaks nt. saksa lambakoer, euroopa lühikarvaline kodukass), dolihhokefaalne ehk pikapealine (hurdad, kassidest nt. siiami kass), brahhükefaalne ehk lühipealine (nt. mops, pärsia kass). Üldiselt võivad nii dolihhokefaalne, aga eriti just brahhükefaalne koljutüüp  sageli olla seotud muuhulgas ka kõrgema riskiga suuõõne probleemide (nt. parodontiit, hambumusvead) väljakujunemiseks. Hammaste kuju ja funktsiooni põhine eristumine intsisiivideks ehk lõikehammasteks, kihvadeks,  premolaarideks ehk eespurihammasteks ja molaarideks ehk tagapurihammasteks on koeral ja kassil ilmekam kui inimesel. Email on koertel ja kassidel suhteliselt õhuke - keskmiselt 0,2 mm kassidel ja 0,5 mm koertel, maksimaalselt umbes 1 mm  nt. kroonide tippudel (näiteks inimestel on hambaemaili paksus umbes 2,5 mm). Inimhammastega võrreldes on teistsugune nii krooni kuju kui ka krooni-juurte pikkuse suhe – koertel ja kassidel on hambajuured alati pikemad kui kroon, sageli 1,5 - 2 korda, mis omakorda eeldab hamba eemaldusel sageli kirurgilist ehk avatud lähenemist eemaldusele. Normaalseks, tervisega kooskõlas olevaks  hambumuseks loetakse käärhambumust, kuigi osadel tõugudel võib standardis olla nõutud sellest kõrvale kaldumine.

Nagu meilgi, lõikuvad koertel ja kassidel alul suhu piimahambad, mis hiljem vahetuvad jäävhammaste vastu. Koeral on kokku 28 piimahammast (igas lõualuuveerandis kolm lõikehammast, üks kihv ja kolm eespurihammast) ning 42 jäävhammast (ülalõualuus kummalgi poolel kolm lõikehammast, üks kihv, neli eespurihammast ja kaks tagapurihammast, alalõualuus aga kummalgi pool kolm lõikehammast, üks kihv, neli eespurihammast ja kolm tagapurihammast). Kassil on hambaid vähem – 26 piimahammast (nii ülal kui alla igas veerandis kolm lõikehammast ja üks kihv, neile järgnevad ülalõualuus kummalgi pool kolm ja alalõualuus kaks eespurihammast) ja neile järgnevas komplektis 30 jäävhammast (taas igas veerandis kolm lõikehammast ja üks kihv, ülalõualuus nende järel kummalgi pool kolm eespurihammast ja üks tagapurihammas, alalõualuus aga kummalgi pool vaid kaks eespurihammast ja üks tagapurihammas).  Kuju poolest eriti silmapaistvad ja ka suured hambad nii koeral kui kassil on kihvad ning samuti ülalõualuu neljas eespurihammas ja alalõualuu esimene tagapurihammas – neid kahte viimast kutsutakse ka kiskhammasteks.  Piimahambad hakkavad  koeral-kassil välja arenema (lõualuude sees) juba looteeas ja lõikuvad 3.-12. nädala vanuses. Jäävhammaste kroonid hakkavad lõualuude sees moodustuma sünni ajal või kohe pärast sündi ja jäävhambad lõikuvad koertel 3.-7. kuu vanuses ja kassidel 3.-5. kuu vanuses (olenevalt hambast, tõust jne.). Traumad ja põletikud hambaalgme juures võivad seda kahjustada, tagajärjeks erinevad probleemid – peetunud ehk impakteerunud hambad (hambad, mis ei lõiku ja jäävad lõualuu sisse ning võivad viia aeglaselt laieneva ja luud hävitava hambapõhise tsüsti tekkimiseni), emaili hüpoplaasia (emaili puudumine mõnes kohas või viletsa, krobelise, kergesti äratuleva emaili moodustumine).  Noore looma vastlõikunud jäävhammas on suhteliselt õhukese seinaga ja lõpuni välja arenemata (formeerumata) juuretipuga.  Hamba elu jooksul jätkub pidev sekundaarse ehk teisese dentiini e. hambaluu moodustumine, mille tulemusel hamba sein pakseneb ja pulbiõõs aheneb.  Juure kasv ja areng jätkub kuid pärast hamba lõikumist, juuretipu formeerumine leiab koeral-kassil olenevalt hambast ja indiviidist aset umbes aasta vanuses. Sellest, kas hambal on täielikult väljaarenenud juur, sõltub näiteks juureravi tegemise võimalus.

Suur enamus koerte ja kasside suuõõne probleemide diagnostikat ja ravi eeldab üldanesteesiat – kuna loomad pole nn. ratsionaalsed patsiendid, kellele oleks võimalik protseduuride iseloomu, vajadust ja nendepoolseid käitumispiiranguid selgeks teha.  Diagnostikas on lisaks põhjalikule suuõõne läbivaatusele ülioluline osa kujutaval diagnostikal, milleks on tavapraktikas enamasti intraoraalne röntgenuuring, ent kasutust leiab ka – eriti just laiemalt suud ja pea piirkonda haaravate probleemide puhul - kompuutertomograafia, harvemini magentresonantstomograafia või ultrahelidiagnostika. 

Samuti on ehk üheks olulisemaks erinevuseks humaanstomatoloogia ja veterinaarstomatoloogia vahel esteetikat ja eelkõige kosmeetilist aspekti puudutav osa. Koerte ja kasside puhul on igasuguse protseduuri ainsaks eetiliseks veterinaarmeditsiiniliseks õigustuseks valu, funktsioonihäire jms. looma elukvaliteeti langetava probleemi lahendamine. Ainult kosmeetilisel eesmärgil tehtav hambaravi sellesse valda ei lange ning pole ka seega lemmikloomade puhul eetiline, ning seda võiks – nagu iga vaid välimiku muutmise eesmärgil ette võetavat loomale kannatusi valmistavat ravivõtet – Euroopa Liidu loomakaitseseadusandluse alusel keelatuks lugeda.   

Koerte ja kasside suuõõne patoloogiate pikem ja põhjalikum ülevaade ei mahu käesoleva artikli piiridesse, ent püüaksin lühidalt iseloomustada  või vähemalt ära mainida olulisemad neist. Lemmiklooma omanikult ei saa kindlasti eeldada kursisolekut nende kõigiga, küll aga soovitaksin ikkagi püüda veidi teavet selle kohta koguda ja kindlasti vähimagi kahtluse puhul pigem loomaarstilt nõu küsida, mitte eeldada, et näiteks ebameeldiv suulõhn, igemete punetus või hambakivi ja –katt on koerte-kasside puhul möödapääsmatu või koguni ’loomulik’ nähtus.

Igemete ja suuõõne limaskesta (mukoosa) patoloogiatest on kahtlemata olulisimaks periodontaalhaigus  – parodondi ehk hammast ümbritsevate kudede (hamba kinnituskudede) enamasti kroonilise ja lainelise kuluga põletik, mis viib parodondi kudede (igeme, periodontaalligamendi, alveolaarluu) hävimiseni ja hammaste kinnituse kaoni.  Periodontaalhaigust jagatakse igemepõletikuks ehk gingiviidiks, kus meil on tegemist igemete põletikuga, ent ei esine veel hamba kinnituse kadu, ja parodontiidiks, kus haiguse süvenedes on juba tekkinud kõigi hamba kinnituskudede põletik ja hävimine ning hammaste kinnituse kadu. 

Nagu ka inimestel, on selle haiguse väljakujunemise taga organismi reaktsioon hambakatus (see igapäevaselt nii meie kui meie lemmikute hammastele ladestuv pehme bakteriterikas nn. biokile, mis aja jooksul, kui teda ei eemaldata, kõvastub hambakiviks) elutsevate mikroobide elutegevusele.   Esmasteks haiguse kliinilisteks tunnusteks on muuhulgas igemete punetus, turse ja veritsus kerge mehhaanilise ärrituse juures, samuti halitoos ehk halb suulõhn. Esmajärjekorras märkab loomaomanik enamasti hambakivi ja ka hambakatu esinemist, ent tuleks silmas pidada, et praeguseks teame me, et hambakivi ja hambakatu koguse ja parodontiidimuutuste ulatuse vahel pole sageli otsest seost – ehk olenevalt individuaalsest eelsoodumusest  võib meil olla tegemist lemmikuga, kellel on silmaga nähtavat hambakattu ja/või –kivi suus vähe või peaaegu üldse mitte, aga välja kujunenud juba tugevad hamba kinnituse kahjustused, või vastupidi, mõnel lemmikul võib olla suhteliselt suure hambakivi koguse juures tema õnneks tegemist ainult tugeva igemepõletikuga, ent hamba kinnituse kadu on vähe või üldse mitte. Eriti väikesekasvulistel (täiskasvanuna ideaalkaalus umbes alla 10 kg kaaluvad) koertel võib raskekujulist hamba kinnituse kadu esineda hoolimata sellest, et visuaalselt ei tundu suus olevat palju hambakivi või –kattu. 

Gingiviit ja parodontiit on  koertel ja kassidel ülisageli esinev patoloogia, on raporteeritud, et üle kahe aasta vanustest koertest  esineb sellele viitavaid tunnuseid 80% ja kassidest 70%. Riskifaktoritest vääriksid mainimist muuhulgas individuaalne eelsoodumus, hammaste asendi patoloogiad (liigtihe paigutus jms. hambumusvead), vanus, looma suurus (väiksekasvulistel koertel  esineb periodontaalhaigust sagedamini) ja mõned kaasuvad haigused, nt. diabeet.  Kuna gingiviidi faasis on tegemist veel pööratava haigusprotsessiga, parodontiidi faasis, mis järgneb osadel indiviididel gingiviidile, pole haigusprotsess aga enam pööratav, siis on analoogselt inimestega ülitähtis just haiguse ennetamine ehk korralik regulaarne suuhügieen; viimasest lähemalt käesoleva kirjatüki lõpuosas.

Pehmete kudede probleemidest võiks mainida veel igemete hüperplaasiat ( igemekoe liigne vohamine, soodustavateks faktoriteks võivad olla pärilikkus, põletikufoon või teatud ravimid) ja igasuguseid suuõõne uudismoodustisi. Siinkohal tuleks märkida, et suuõõne uudismoodustiste puhul on ainult välise vaatluse abil kahjuks võimatu mitte vaid täpse diagnoosi panek, vaid ka piiri tõmbamine, kas on tegemist hea- või halvaloomulise moodustisega. Seepärast eeldab koerte ja kasside suuõõne uudismoodustiste diagnoosimine alati muuhulgas ka moodustisest võetud koeproovi  histopatoloogilist uuringut.

Kui lisaks igemetele on haaratud ka suu limaskest ehk mukoosa laiemalt, võib tegemist olla näiteks kasside kroonilise gingivostomatiidi kompleksiga või koerte puhul kroonilise ultseratiivse paradentaalse stomatiidiga,  samuti esineb  – eriti koertel  -  keemilisi või füüsikalisi põletusi ja muid traumasid. 

Hamba kõvade kudede patoloogiatest on nii esinemissageduselt kui olulisuselt esikohal ilmselt hambamurrud ja vähemal määral kroonilised kulumiskahjustused. Kuna emailikiht on koeral-kassil väga õhuke, paljastab enamik hambakrooni kahjustusi dentiini (mis erinevalt emailist ei ole enam väliskesskkonna mõjutustele ja patogeenidele läbimatu) ja sellised kahjustused on valulikud või hamba tundlikkust suurendavad ning samuti potentsiaalne värat bakterite tungimiseks hambapulpi. Kindlasti vajab kiiret esmaabi korras valu vaigistamist ja edaspidise raviplaani koostamist värske ehk just tekkinud hambamurd, seda eriti pulpi paljastav ehk komplitseeritud murd, ent ignoreerida ei tohiks ka hiljem avastatud, kunagi varem tekkinud  hambamurde – olgu need siis avatud pulbisüsteemi ja juba surnud, nekrootilise pulbiga komplitseeritud murrud või komplitseerimata ehk suletud murrud, kus pulbi ja väliskeskkonna vahele jääb õhem või paksem dentiinikiht. Igasugune hambamurd on – hoolimata koerte või kasside üldisest heast oskusest valu varjata ja meie, inimeste, halvast oskusest nende valu lugeda – vähemalt alul valulik ning hiljem potentsiaalne riskitegur pulpiidi ja hamba surma ning juurealuse põletiku tekkeks. Kui hambapulp on surnud, on hammas tegelikult muutunud võõrkehaks, millega seonduva põletiku kontrolli all hoidmisele peab organism kulutama oma ressursse ning samuti põhjustab see põletik valu ja ebamugavust; üheks liigagi sageli nähtavaks iseloomulikuks kliiniliseks leiuks koertel on näiteks ülemise neljanda eespurihamba juurealuse põletiku tõttu turse tekkimine silma sisenurga ette koonule ja seejärel nõretava trakti avanemine – ja sageli on see esimene hetk, kui märgatakse juba kaua varem tekkinud murdu.  Hambamurdude ja kulumiskahjustuste edasise ravi vajadus ja ravivõimalused varieeruvad vastavalt diagnostilisele leiule, looma vanusele, eluviisile, kahjustatud hamba olulisusele, hamba kahjustuse ulatusele ja omaniku soovile ning võimalustele – alates murdunud ja surnud pulbiga hamba eemaldusest kuni dentiinituubulite katmiseni täidismaterjaliga suletud murdude puhul, kus puuduvad hamba pulbi surmale viitavad leiud,  või juureravini avatud hambamurdude ja teistel põhjustel surnud pulbiga hammaste puhul. 

Tõsiselt tuleks suhtuda ka piimahammaste murdudesse – lisaks valule võib pulbi infitseerumisele järgnev juurealune põletik kahjustada areneva jäävhambast järglase alget, viies kas emailidefektide tekkele jäävhambal või koguni jäävhamba algme hävimiseni või deformeerumiseni, mis omakorda võib põhjustada jäävhamba impaktsiooni – hammas ei lõiku ning võib viia tsüsti väljakujunemisele. Jäävhamba alget võib kahjustada ka tömp trauma või põletik lähiümbruse kudedes (nt. peapiirkonna hammustusvigastused vms. traumad kutsikatel), samuti võib emaili moodustumist häirida ja emailidefektide teket põhjustada nakatumine epiteliotroopsetesse viirushaigustesse (nt. koerte katk) või igasugune kõrge palavikuga kulgev haigestumine hambaalgme vastavas arengustaadiumis (kutsika- või kassipojaeas enne jäävhammaste lõikumist). 

Kaariest esineb koertel, erinevalt inimestest, üliharva – sellist hoidumiseks piisab koerte korrektsest söötmisest ehk siis tuleks vältida suhkrurikaste maiuste, nagu näiteks kompvekid, sai jms. andmist. Kassidel, kes on obligatoorsed karnivoorid, pole kaariese esinemist üldse tuvastatud.

Märkimist väärivad veel hamba (sisemine) värvustumine – hamba roosakas või hallikas värvustumine või tuhmumine viitab pulbi verejooksule ja pulpiidile ja on umbes 94% juhtudest hamba pulbi surma tunnuseks, eeldades seega kahjustunud hamba eemaldust või juureravi. Selle põhjuseks on enamasti nn tömp trauma hambale – näiteks löök, kukkumine/põrkumine või õhust liiga kiiresti lendavate tugevate objektide haaramine (kõva kaigas, lendav taldrik vms).  Samuti esineb eriti sageli kassidel, ent ka koertel, hammaste erinevaid resorptsioonikahjustusi, mille diagnostikaks ja ravivajaduse ning sobiva ravilähenemise väljaselgitamiseks on möödapääsmatult vajalik röntgenuuring.  Resorptsioonikahjustused kujutavad endast hamba kõva koe hävimist teatud rakkude liigse aktiveerumise tulemusena.

Kolmandaks oluliseks suuõõne probleemide valdkonnaks võib pidada hambumusvigu ehk maloklusioone.  Ravi vajavad hambumusvead juhul, kui nad põhjustavad loomale valu (näiteks hammas-hamba patoloogiline kontakt, mis põhjustab hamba kõvade kudede traumat või hammas-pehme koe patoloogiline kontakt, kus hammas põhjustab suuõõne või mokkade pehme koe pidevat traumat, ärritust ja põletikku) või funktsioonihäiret (raskused suu avamisel, sulgemisel jms). Hambumisvigade alla liigitatakse ka persisteerivad ehk üle aja suus püsivad piimahambad, kus piimahammas ei lange välja, vaid jääb suhu ka pärast püsivast hambast järglase lõikumist (põhjuseks enamasti see, et piimahamba juur ei allu normaalses tempos resorptsioonile, et piimahammas saaks eemalduda), mis muuhulgas tõstab parodontiidi ja edasiste hambumusvigade väljakujunemise riski.  Persisteerivad piimahambad on eriti sageli väikesekasvuliste tõugude koertel esinev patoloogia ning persisteeriv piimahammas tuleks  kogu ulatuses (st. kindlasti koos kogu säilinud juureosaga) eemaldada võimalikult kiiresti pärast püsiva järglase lõikumist. Piimahammaste liigkaua suuspüsimine on päriliku iseloomuga probleem.

Hambumusvigade alla arvatakse ka puuduvad või liigsed hambad. Pealtnäha  puuduvate hammaste puhul on vajalik kontroll röntgenuuringu abil – tõeliselt ja täielikult puuduvad hambad pole koerale või kassile reeglina tervisealaseks probleemiks (kuigi võivad tõuloomade puhul alandada näitusehinnet või välistada nende kasutamise aretuses, olenevalt tõustandardi nõuetest), ent lõikumata, impakteerunud hammaste puhul on risk tsüsti väljaarenemiseks, mis on küll valutu, ent kasvades hävitab ümbritsevaid kudesid ja võib pikemas perspektiivis muuhulgas nõrgendada eriti alalõualuud niivõrd, et tekib patoloogilise luumurru oht. Samuti võib vahel olla tegemist hambaga, mis on siiski olemas olnud, ent mille kroon on ära murdunud, ja sisse võivad olla jäänud põletiku fookuseks olevad ja sel juhul eemaldamist vajavad juureosad.

Soovitused koerte ja kasside hambaprobleemide ärahoidmiseks ja profülaktikaks tulenevad paljuski kahest enimlevinud probleemist – igemepõletik ja parodontiit ning hambamurrud. 

Igemehaiguste ennetamiseks  (ja ka raviga koos nende süvenemise aeglustamiseks või peatamiseks) on parimaid tulemusi andev – nagu ka meil, inimestel – hambakatu igapäevane mehhaaniline eemaldus ehk lihtsamini öelduna - hammaste harjamine.  Koertel - kassidel tuleks kasutada pehmet sobiva suurusega hambaharja (katsetada võiks erinevaid, nii loomadele kui inimestele, nt väikelastele toodetud mudeleid, kuni leitakse konkreetsele loomale ja omanikule sobiv; kassidel võib katsetada ka vatitikuga hammaste puhastamist, kuna eriti väiksematele lemmikutele on raske leida piisavalt väikest hambaharja) ja koerte-kasside hambapastat (inimeste hambapastat ei tohi kasutada, kuna see  sisaldab komponente, nt. floriidi, mis on allaneelamisel mürgised). Alustage õpetamist – alul ohtra premeerimise ehk positiivse kinnistamise abil sageli, ent lühidalt harjutades - näiteks vaid koerte-kasside hambapasta panemisega ülakihvade väliskülgedele, sellelt liikuge tasapisi edasi ülakihvade harjamisele pehmete harjastega hambaharja ja lemmikloomade hambapastaga (või kassidel alul vatitiku ja hambapastaga). Lemmiku harjudes protseduuriga saate liikuda edasi ülemiste tagumiste hammaste harjamisele, seejärel püüdke harjata ka intsisiive ehk lõikehambaid ja alumisi kihvu ning alles siis – ehk paari kuu harjutamise järel – proovida, kas on võimalik hoida lemmiku suud ettevaatlikult lahti ja harjata pisut ka ülemiste ja esimeste hammaste suulaepoolseid külgi. Hiljem, kui harjamine on juba käpas nii omanikul kui lemmikul, võib proovida silmas pidada, et erilist tähelepanu pöörataks just igemepiiri lähedal olevate krooniosade harjamisele. Alustada tuleks ideaalis juba kutsika-kassipojaeas, sest siis on nad ka selle õppimisele aldis. Koerad aktsepteerivad järk-järgult sisse viidavat, maiuste vms. positiivse premeerimisega seotud hammaste harjamist siiski sageli ka siis, kui seda alustatakse täiskasvanud loomaga; täiskasvanud kassidega on asi ehk keerulisem. Samas on abiks see, et koera või kassi hammaste harjamisel võib alati kasutada loomale sobivaid ja meeldivaid maiuseid premeerimiseks. Igemetervise tagamiseks on tingimata vajalik igapäevane harjamine; harvem kui üle päeva harjamine annab realistlikuks tulemuseks üldiselt vaid looma mõningase  harjumise protseduuriga, ent ei mõjuta positiivselt igemete tervist. 

Hammaste harjamisele lisaks või juhul, kui lemmiku hammaste harjamine pole erinevatel põhjustel võimalik, saab kasutada teisi suuhügieeni toetavaid tooteid. Nende hulka kuuluvad näiteks kloorheksidiini või tsinki sisaldavad igemegeelid ja suuveed, erinevad spetsiaalsed suuhügieeni toetavad lemmikloomatoidud, joogiveelisandid, söödalisandid, erinevad närimismaiused jms.

Kindlasti tuleks eelistada tooteid, millel on teostatud korralikud toimeuuringud, kuna mitte sugugi kõik tootjad ei vaevu ega ole kahjuks sageli ka kohustatud oma pakendil olevaid toimeväiteid kuidagi tõestama, kui pole tegemist ravimitega. Eriti silmatorkav on selline häiriv tendents lemmikloomamaiuste osas. Üheks heaks abivahendiks – lisaks nõu pidamisele loomaarstiga ja  toodete pakkujalt toimeuuringute kohta uurimisele – sellealaste otsuste tegemiseks on Veterinary Oral Health Council’ i (rahvusvaheline sõltumatu veterinaarstomatoloogia spetsialistide soovitav nõukogu) koduleht www.vohc.org .  Lisaks tuleks alati silmas pidada, et korrektsete toimeväidetega toodete puhul on nende toimevaldkonnad erinevad – vähemalt hetkel veel pole olemas ühtegi nö. ’hambahari pudelis’ toodet, mis kannaks kogu suuhügieeni eest hoolt sama hästi, kui kuldstandardiks olev hammaste igapäevane harjamine. On tooteid, mis vähendavad suulõhna või hambakatu ja/või –kivi (tavaliselt igemeülest ehk kroonipealset) ladestumist, teisi, mis on antibakteriaalse toimega (nt. kloorheksidiini preparaadid) või suruvad alla igemepõletikku. Tähtis on loomaarsti ja loomaomaniku koostöös olenevalt iga lemmiku ja omaniku individuaalsest olukorrast, vajadustest ja võimalustest  lähtuvalt töötada välja kõige sobivam suuhügieeni plaan ning jääda seejuures kahe jalaga maa peale – ehk omada realistlikke ootusi.  

Suuhügieeni toetavatest toodetest oleks soovitav (eriti kui hambaid ei harjata) ka koos kasutada mitut erineva toimenäidustusega toodet, kuna nende tõhusus üksinda pole sama kõrge kui hammaste igapäevasel harjamisel. 

Hamba kõvade kudede kahjustuste ärahoidmiseks on hambaprobleemidega tegelevad loomaarstid üldiselt leidnud, et igasuguste närimismaiuste puhul tuleks järgida reeglit, et maius, millesse inimene ei suuda pöidlaküünega kerget jälge vajutada, on lemmikule andmiseks liiga kõva (võib põhjustada hambamurde ja hammaste kulumist). Kindlasti tuleks vältida tegevusi, mis on viinud või võivad viia hammaste kulumisele ja/või  hammaste murdude tekkele – mängimine abrasiivse ehk kareda pinnaga mänguasjadega, nagu tennispallid, liivased mänguasjad, plastpudelid, samuti aia või puuri närimine, kontide – eriti kuumtöödeldud kontide, kõva puidu ja kivide närimine ja intensiivne kaevamine jms. Tömbi trauma oht on koertel näiteks suurel kiirusel visatavate mänguasjade püüdmisel. Kasside puhul tõstavad hambatraumade riski muuhulgas lisaks õues käimine (suurem traumade risk) ja igasugused kukkumised, koerte puhul koerte omavahelised kaklused ning samuti liiklustraumad.

Kindlasti tasuks silmas pidada, et juhul, kui esineb juba suuõõne patoloogiale viitavaid tunnuseid – alates juba ka vähesest hambakivi ja –katu ladestumisest ja igemete punetusest, ei pruugi ainult eelnevalt mainitud suuhügieeni pidamise võtete sisseviimisest piisata, vaid on vajalik loomaarsti poolt teostatav looma suuõõne põhjalik ülevaatus anesteesias koos igemealuse ja igemeülese katu ning kivi eemaldusega ja vajaduspõhise muu raviga. Samuti pole piisavad viimasel ajal levinud nö. ärkvel hambakivi eemalduse protseduurid, kuna nende puhul on tõestatult võimatu potentsiaalsete parodontiidimuutuste täielik diagnoosimine, ravist rääkimata, ning sellised protseduurid kipuvad kahjuks loomaomanikule  andma võltsturvatunnet lemmiku suuõõne tervise eest hoolitsemise osas.

Kokkuvõtteks – parim panus, mida saate anda oma lemmiku suutervise heaks – ja seeläbi toetada tema üldtervist ja heaolu, sest suu tervis mängib ka üldise tervise osas tähtsat rolli – on õpetada oma lemmik hammaste harjamist aktsepteerima, harjata tema hambaid kord päevas ja kindlasti pöörduda nii nõu saamiseks kui oma lemmiku suuõõne mure või selle kahtluse puhul esimesel võimalusel loomaarsti poole.

 

Kasutatud kirjandus

BSAVA Manual of Canine and Feline Dentistry, 3rd ed.;2007. Cedric Tutt, Judith Deeprose, David Crossley (editors)

Small Animal Dental, Oral & Maxillofacial Disease, 2010. Brook A. Niemiec.

Small Animal Dental Procedures for Veterinary Technicans and Nurses; 2013. Jeanne R. Perrone (editor)

Veterinary Dentistry for the General Practitioner, 2nd ed. ; 2013. Cecilia Gorrel, Susanne Andersson, Leen Verhaert.

Veterinary Periodontology, 2013. Brook A. Niemiec (editor).