Hobusekliiniku erialad

Eesti Maaülikooli hobusekliinikus on olemas kõige kaasaegsem operatsioonitoa varustus ja vahendid, ärkamisboks ning tingimused lõikusjärgseks taastumiseks. Need asjaolud võimaldavad ette võtta väga erinevaid operatsioone ning uhkustada Eesti kõige suurema kirurgiliste juhtumite arvuga.

Ortopeediline kirurgia 

Artroskoopia 

Artroskoopia (tõlkes liigesesse vaatamine) on eelistatud raviviis juhtudel, kui haiguspõhjuse saab kõrvaldada minimaalse sekkumisega. 4 mm jämedune kaameraga ühendatud skoop viiakse väikese augu kaudu liigesesse, liiges täidetakse steriilse füsioloogilise lahusega ning kirurg saab skoobi kontrolli all läbi teise augu liigesesse viidud instrumendiga liigeses töötada. Lisaks nähtavusele täidab skoop ka suurendusklaasi funktsiooni, mis hõlbustab kirurgi tegevust veelgi. Artroskoopiat peetakse üheks kõige turvalisemaks hobustel tehtavaks lõikuseks kus komplikatsioone esineb ühel juhul 100 000 manipulatsiooni kohta.

Artrodees

Artrodees tähendab liigese jäigastamist. Mõned luumurrud nõuavad radikaalset, avatud lõikusega lähenemist ning vahel ei ole loomale vähegi rahuldava elukvaliteedi tagamiseks muud võimalust kui traumapiirkonna liiges või liigesed jäigaks muuta. Artrodeesi abil ravitud liigesed ei võimalda hobusega edaspidi sporti teha kuid võivad aidata tal karjamaaeluga toime tulla ja/või kasutada hobust aretuses.

Pehmete kudede kirurgia 

Hobuste pehmete kudede kirurgia hõlmab põhiliselt kõhuõõne – ja hingamisteede, vähemal määral kuse-suguelundkonna lõikusi ning nahamoodustiste eemaldamist.

Kõhuõõnekirurgia ehk koolikute operatsioonid 

Tiirud ehk koolikud ehk kõhuvalu on hobustel kõige sagedamini esinev eluohtlik haigusseisund. Maaülikooli Hobusekliinik on regiooni parim koht koolikute ravimiseks. Meil on tööl kogenud kirurgid, kes suudavad ravida erinevaid mao – ja sooletraktiprobleeme lihtsamatest soolte asendi muutustest kuni agressiivse peen – või jämesoole resektsioonini välja. Üldkirurgia teenus pakub nii plaanilisi kui erakorralisi lõikusi. Parima ravitulemuse saavutamiseks tegutseme meeskonnana koostöös anestesioloogide, internide, hambaarstide, radioloogide jt spetsialistidega. Meie kogenud kaader pakub ööpäevaringset hoolitsust ja ravi. 

Düstookia 

Düstookia ehk raske poegimine on nii mära kui sündiva varsa jaoks eluohtlik. Poegiva mära kliinikusse saabudes asub meie meeskond kohe tööle. Üldjuhul saab olukord lahendatud seisval kuid rahusti mõju all oleval märal. Kui see ei õnnestu, tekib kirurgiline näidustus. Kuni kirurg on hõivatud olukorra esmase hindamisega, valmistab ülejäänud kaader mära lõikuseks ja üldanesteesiaks ette, säästes väärtuslikku aega. Enamikule kliinikusse toodud ja kirurgilise näidustusega märadele tehakse üldanesteesia ning varss üritatakse loomulikke sünnitusteid pidi kätte saada. Kui see ei õnnestu, viiakse läbi keisrilõige. Kui varss on kätte saadud, jätkab ravimeeskond tema elustamise ja edasise raviga.

Laparoskoopia 

Laparoskoopia puhul kasutatakse võimalikult vähe traumeerivat kehaõõnsuste uurimise viisi. Selle tehnika puhul viiakse kehaõõnsusse 10 mm skoop ja hobuse kõhuõõs täidetakse nähtavuse parandamiseks ning tegutsemise ruumi suurendamiseks steriilse gaasiga. Põhilised laparoskoopilisel viisil lahendatavad probleemid hobustel on krüptorhism ehk peitmunandilisus, munasarjade eemaldamine ning kõhu – ja rinnaõõne uurimine kasvajate suhtes. Uusimate veresoonte sulgemiseks vajalike instrumentide olemasolu meie kliinikus võimaldab laparoskoopilisi lõikusi kiiremini ja turvalisemalt läbi viia, vähendada üldanesteesia vajadust, sooritada manipulatsioon väiksema lõike kaudu ning võtta hobune lõikusejärgselt kiiremini töösse. 

Hingamisteede kirurgia 

Ülemiste hingamisteede probleemid on võidusõidu – ja sporthobustel sagedased vähenenud sooritusvõime ja langenud koormustaluvuse põhjused. Maaülikooli Hobusekliiniku kirurgid teostavad hingamisteede funktsiooni parandavaid kõri - ja neelupiirkonna operatsioone.

Kõrikaane kinnijäämine 

Kõrikaane kinnijäämine on üks hobustel esinevaid ülemiste hingamisteede probleeme. Kõrikaas ehk epiglottis on klappi meenutav anatoomiline struktuur, mis sulgeb neelamise ajaks hingetoru, et sinna toitu ei satuks. Tavaolukorras asub kõrikaas pehme suulae peal, võimaldades hobusel ainult nina kaudu hingata. Kõrikaane kinnijäämisele viitavad vähenenud sooritusvõime, korisev hingamine koormuse puhul, köha (eriti söömisel) ja vereeritus ninast. Probleemi põhjuseks on kõrikaane takerdumine teatud limaskestavoldi taha ning seetõttu ebanormaalsesse asendisse fikseerumine. Intensiivse hingamise ajal venib see limaskesta volt välja, saab vigastada ning hakkab veritsema. Kõrikaane vabastamiseks limaskestavoldi tagant kasutatakse spetsiaalset pikka konksu, millega volt läbi lõigatakse. Üldjuhul saab peale seda protseduuri hobust edukalt spordis kasutada.

Hobuste üldkirurgia 

-Urogenitaalkirurgia hõlmab kastratsioone (nii normaalset kui krüptorhiidi), ovariektoomiat, keisrilõiget, varssumisvigastuste parandamist, peenisevigastuste või kasvajate eemaldamist; 

- Kolju kõrvalurgete kirurgias tegeletakse kõrvalurgete tsüstide, kasvajate ja urgetesse ulatuvate hambaprobleemidega; 

- Haavade ravi ja rekonstruktiivkirurgia; 

- Nahakasvajate - valdavalt sarkoidide, melanoomide, lamerakuliste vähkide – eemaldamine; 

- Rinnaõõnekirurgia (rinnaõõnde ulatuvad haavad). 

Kui Teie hobune vajab plaanilist või erakorralist lõikust, „lukuaugu kirurgiat“( artroskoopia või laparoskoopia), oleme valmis aitama. Meil on selleks vajalikud oskused ja võimalused. 

Töötame tihedas koostöös erinevate veterinaarerialade spetsialistidega – anestesioloogide, sisehaiguste arstide, röntgeni - ja ultrahelidiagnostikute ning ka seppadega tagamaks Teie hobusele parim abi.

Anesteesia

Kirurgilist ravi või spetsiifilist diagnostikat vajavatele hobustele teostavad Eesti Maaülikooli Hobusekliinikus nii sedatsiooni kui üldanesteesiat (narkoosi) kogenud loomaarstid Janne Ööpik – Koorits ja Reet Herm. Iga hobune saab oma anesteesiaprotokolli kus on üksikasjalikult kirjas anesteesia kulg ja hobuse elulised näitajad kogu protseduuri vältel.

Üldanesteesia

Üldanesteesia ehk narkoosi vältel jälgivad hobuse seisundit kõige kaasaegsemad monitoorivad aparaadid, mis näitavad anesteesia kulgu. Kasutame kõige ohutumaid ravimeid ning meie narkoosimasinaga saab hobust vajadusel hingamisel mehaaniliselt aidata, et viia narkoosirisk miinimumini. Ärkamisboks on pehme polsterdusega, et vähendada traumariski ärkamisprotsessi käigus.

Rahustus ehk sedatsioon

Paljude ravitavate hobuste jaoks on piisav seisvas olekus läbiviidav sedatsioon koos kohaliku tuimestusega, mis on võrreldes üldanesteesiaga patsiendile oluliselt ohutum ning seetõttu võimalusel alati eelistatud. Sedatsiooni kasutame näiteks suuõõne protseduuride juures, röntgenpildistamisel ja väiksemate kirurgiliste lõikuste puhul.

Valu kontrollimine

Postoperatiivset või haigusseisundiga kaasnevat valu kontrollime iga patsiendi puhul individuaalselt. Valuravi on vajalik hobuse heaolu seisukohalt ning hilisemate ravimata jäänud valust tingitud komplikatsioonide ärahoidmiseks. Valu saab leevendada mitmete ravimitega aga ka teraapiavõtetega – külmaravi, laserravi, füsioteraapia.

Sisehaigused

Sisehaiguste spetsialistid diagnoosivad erinevaid hobuste tervisehäireid, teostavad nende ravi ning koostavad ravijärgse tegevusplaani. Eri organsüsteeme (hingamis -, urogenitaal-, seede-, südame-veresoonkonda jne.) hõlmavate ja erineva tekkepõhjusega - füüsilisest pingutusest nakkushaigusteni - probleemide kindlakstegemiseks, raviks ja järelraviks on meil lai valik diagnoosimisvõimalusi. Sisehaiguste meeskond teeb tihedat koostööd kirurgia spetsialistidega, et tagada igale patsiendile parim võimalik ravi.

Üldsisehaigused

Üldsisehaiguste osakond diagnoosib ja ravib rutiinselt kõiki hobustel esinevaid tervisehäireid. Kõige enam puudutavad need häired hingamis- või seedeelundkonda.

Hobustel ette tulevatest seedeelundkonna probleemidest on koolikud ehk kõhuvalu kõige sagedasem. Termin „koolikud“ ei ole iseenesest diagnoos vaid sümptom, mille taga võivad olla maohaavad, käärsoole ummistus või isegi soolekeerd. Igale koolikusümptomitega hobusele tehakse põhjalik kliiniline ülevaatus, vereanalüüs, rektaalne uuring, diagnostiline ultraheli ning vajadusel ka diagnostiline gastroskoopia, kõhupiirkonna röntgenuuring ja peritoneaalvedeliku analüüs. Koolikupatsiente ravime medikamenoosselt, lõikusenäidustuse korral ka kirurgiliselt.

Hingamisteede haigused avalduvad tavaliselt köhana, eritisena ninast või raskendatud hingamisena. Hobused on hingamisteede haigustele väga vastuvõtlikud. Võimalikud on nii kerge viiruslik nakkus või tõsine bakteriaalne kopsupõletik. Levinuim mittenakkuslik hingamisteede probleem on hobuste astma sündroom. Endoskoobiga on hea uurida nii ülemiste kui alumiste hingamisteede olukorda. Sel viisil saab ninaeritise või hingamise kõrvalhelide päritolu kindlaks teha.

Neeru-ja maksahaigused ning kuse-suguelundkonda puudutavad probleemid on hobustel vähem levinud. Põhjalikumat diagnostikat vajavad hobused jäävad kliiniku statsionaari, kus neid saab pidevalt jälgida ning vajalikku ravi läbi viia.

Dermatoloogia

Nahahaigusi saab diagnoosida nii tallis kui kliiniku tingimustes. Põhjalik diagnostika on probleemi põhjuse väljaselgitamiseks väga vajalik ning sisaldab üksikasjalikku kliinilist uurimist, nahakaabet tsütoloogia ja bakterikülvi jaoks, naha biopsiat sügavamate koekihtide uurimiseks ning vahel ka allergiateste kui sellekohane kahtlus peaks tekkima.

Nakkushaigused

Sagedaseimad hobupatsienti tabandavad nakkushaigused on hingamisteede infektsioonid ja seedetrakti probleemid. Kõigi patsientide ohutuse huvides paigutame nakkuskahtluse või kindla nakkusdiagnoosiga hobused isolatsiooniosakonda kus on kolm üksteisest eraldatud boksi ning iga patsiendi eest hoolitsetakse eraldi. Ka isolaatoris on võimalik läbi viia kõiki vajalikke diagnostika- ja raviprotseduure.

Oftalmoloogia

Enim ette tulevad hobuste silmaprobleemid on sarvkesta ehk kornea vigastused ning sellest tekkivad haavandid; konjunktiviit ja uveiit. Kergemate juhtumite puhul piisab tallivisiidist ja kodusest ravist kuid tõsisemad nõuavad hobuse hospitaliseerimist. Sagedase ravimimanustamise hõlbustamiseks paigaldatakse hobuse silmalau alla vastav loputussüsteem. Keerulisemate probleemide puhul aitab loomade silmahaigustele spetsialiseerunud veterinaaroftalmoloog dr. Andžela Lehtla, DVM.

Kardioloogia

Südame-veresoonkonna probleeme, nagu kahinad või arütmiad, esineb hobustel harva. Kui need siiski peaks tekkima, on vaja välja selgitada nii nende põhjus kui mõju hobuse kasutamisele. Eesti Maaülikooli Hobusekliinikul on väga vedanud, sest saame kasutada stertifitseeritud veterinaarkardioloogi teenust. Dr. Paul F. Mõtsküla, DVM, PhD, DipECVIM-CA, Euroopa veterinaarkardioloogia spetsialist, aitab meid oma hindamatu abi ja teadmistega hobuse südamest.

Vastsündinute meditsiin

Vastsündinute meditsiin tegeleb kõige nooremate patsientidega ehk kuni kahenädalaste varssadega. Neil võivad tekkida mitmed eluohtlikud haigusseisundid nagu enneaegsus või vastsündinu ebaküpsus, perinataalne lämbumissündroom või sepsis. Kõik need probleemid nõuavad kompleksset diagnostikat, mis sisaldab vereanalüüse, ultraheli ja röntgenuuringuid, mitmeid muid teste ning intensiivravi- ja monitoorimist. Intensiivravi vajavad varsad on ööpäevaringse jälgimise all ning nad paigutatakse mära boksis asuvasse väikesesse eraldi latrikesse. Sel viisil on mära varsaga pidevas kontaktis ning varss saab kogu vajaliku ravi. Ortopeediliste või septiliste probleemide korral (jäsemete deformatsioon, septiline artriit) teeb ravimeeskond kirurgidega tihedat koostööd.

Rutiinne suu ülevaatus ja hammaste raspeldamine

Hobuse hambad „kasvavad“ (õigemini tõusevad luu seest välja) terve hobuse eluaja jooksul. Hammaste servad kuluvad teravaks normaalse mälumisprotsessi käigus kuid tuleb ette ka tavapärasest erinevaid teravaid „piike“ jm ebaühtlusi, eriti kui hobuse hambumus pole ideaalne.

Kõik hobused vajavad suu ülevaatust ning enamasti ka hammaste raspeldamist vähemalt korra aastat. Vanadel ja noortel (2-6 aastat) hobustel ning hobustel, kellel on hambumusega teadaolevalt probleeme, tuleb hambaid kontrollida sagedamini. Vastupidiselt levinud arusaamale ei saa suu probleeme välistada tuginedes vaid hobuse heale söögiisule ja kehakonditsioonile.

Meie kliinikus tehakse suu täielikku ülevaatust ja hammaste raspeldamist kõikidele hobustele rahusti mõju all ning suuavaja abil, mis võimaldab protseduuri ohutult ja hoolikalt läbi viia.

Igale hobusele sobiva lahenduse leidmiseks on meil olemas erinevad vahendid tavaliselt käsirasplist elektrimootoriga masinani välja. Lisaks saab vajadusel teha suu endoskoopiat ja röntgenipilte. Varssadel ja väikestel ponidel saab kasutada kompuutertomograafiat.

Rutiinset hammaste hooldust teeme ka tallides kohapeal. Selleks on vaja vähemalt varjualust, kuhu hobune protseduuri ajaks fikseerida ning kus teda peale seda rahusti tõttu paar tundi söömata hoida. Vee ja elektriühenduse olemasolu on samuti vajalik.

Hundihammaste eemaldamine

Hundihambad on hobustel kõige sagedamini eemaldatavad hambad ning kujutavad endast eespurihammaste jäänukeid, millel pole enam funktsiooni ja mis võivad suuraudade kasutamisel põhjustada probleeme.

Hundihammaste eemaldamist teeme rutiinse tööna pidevalt. Protseduur viiakse läbi rahusti ja kohaliku tuimestuse abil ning kuigi seda võib teha igas vanuses hobusel, on siiski eelistatud iga 1-2 aastat kuna nii noorel hobusel on protseduur kergem ja hambajuure murdumine vähem tõenäoline. Ühtlasi võimaldab hundihammaste varajane eemaldamine hobusega kohe treeningut alustada ning hiljem ei pea selle tõttu treeningupause tegema. Igemed paranevad tavaliselt väga kiiresti ega nõua erihooldust peale suuraudadest hoidumist paari nädala jooksul.

Tuleb ette ka „peidetud“ hundihambaid. See tähendab, et nad on olemas kuid pole läbi igeme lõikunud. Sellised hundihambad asuvad teistest eespurihammastest pisut kaugemal eespool kui tavalised hundihambad, satuvad seetõttu viimastest rohkem suuraudadega kontakti, ige jääb peidus oleva hamba ja suuraudade vahele ning põhjustab hobusele valu. Peidus olevaid hundihambaid saame diagnoosida suu ülevaatuse käigus. Vajadusel kasutame nende täpse asukoha määramiseks ja eemaldamise hõlbustamiseks röntgendiagnostika abi.

Hammaste eemaldamine

Hamba eemaldamine on tavaliselt näidustatud peale hamba murdu ja/või hambajuure infektsiooni. Üldjuhul viime protseduuri läbi seisval hobusel tilkinfusioonina rahusti manustamise ning kohalike närviblokaadide abil. Hobune seisab fikseerimispuki vahel ja tema pea on toetatud spetsiaalsele toele. Meil on kogenud anestesioloogid, kes jälgivad hobust kogu protseduuri vältel.

Hamba eemaldamine võib kesta tunde kuni ta oma kohalt vähehaaval liikuma hakkab ning saab lõpuks täielikult eemaldatud.

Vanemate hobuste hambad on oma kohal nõrgemini kinni kui noortel kuna elu jooksul tõuseb hammas hambasombust välja ning sompu ei jää enam hambale stabiilsust andvat pikka juurt. Loksuvad hambad liiguvad mälumise käigus ja põhjustavad hobusele valu, millele viitavad aeglane mälumine, mälumise käigus pea kallutamine ja kaalukaotus.

Meil on olemas vahendid hambaeemalduse vajaduse kindlakstegemiseks ja protseduuri läbiviimiseks.

Diasteemide ravi

Diasteem on toitu koguv vahe kahe hamba vahel.

Diasteemid võivad nii ise valu tekitada kui olla muude haigusseisundite põhjuseks. Diasteemidega hobuste söödakasutus halveneb mistõttu on neil sageli probleeme kaalukaotusega. Omanik võib boksis märgata pooleldi läbinäritud heinasuutäisi.

Hammaste vahele takerdunud toit hakkab seal roiskuma, põhjustades igemepõletikku ja halba lõhna hobuse suust.

Diasteemide raviks on olemas mitmeid viise. Valik nende vahel tehakse lähtuvalt iga juhtumi eripärast. Olenemata raviviisist tuleb diasteem iga kord enne ülevaatust põhjalikult puhastada. 

Igemepõletiku kontrolli alla saamisega võivad diasteemi moodustanud hambad tagasi kokku nihkuda ning sageli sellest piisab, et probleem laheneks. Regulaarsel raspeldamisel on diasteemi profülaktikas ja ravis väga suur roll kuna teravaks kulunud hambad kipuvad lükkama toitu vastasrea hammaste vahele, hoides igemepõletikku aktiivsena ning takistades diasteemi sulgumist. Diasteemi vastas asuvate hammaste madalamaks raspeldamine on sellisel juhul väga oluline.

Teine raviviis võib olla diasteemi laiendamine, et toit ei saaks sinna kinni jääda vaid pääseks ise vabalt välja. Lisaks võib hobust hoida sellisel söödal mis ei takerdu diasteemi avasse.

Mõnel juhul on ainsaks lahenduseks hamba eemaldus. Röntgenülesvõte on siin suureks abiks eemaldatava hamba kindlaksmääramisel.

Meie arstid uurivad alati hobuse suud rutiinse hambahoolduse käigus ja kui leidub mõni diasteem, pakuvad võimalusi vastava juhtumi raviks ja hoolduseks.

Periodontiidi ravi

Periodont on spetsiifiline struktuur hobuse suus, mille abil hammas kinnitub lõualuusse. Tavapäraselt saab organism periodondi kaitsmisega ise hakkama kuid mõned söötmisviisid või kaasuvad probleemid, näiteks diasteemid, võivad põhjustada periodondi kahjustumist, igeme taandumist, igemetasku moodustumist ning hamba kinnituse nõrgenemist. Periodontiit on hobusele valulik haigus ning hammaste kaotuse kõige levinum põhjus.

Varajane diagnoosimine on eduka ravi ja hamba allesjäämise väga tähtis eeldus. Sageli ei näita hobused mingeid sümptomeid enne kui probleem on juba väga tõsine. Sellele viitavad pooleldi mälutud sööda pudistamine, kaalukaotus, halb hingeõhk ja vastuhakk suuraudadele.

Kõige muu hulgas uurivad meie arstid hobuse suud rutiinse hambahoolduse käigus ka periodontiidi suhtes ning kui vastavaid sümptomeid leitakse siis pakutakse alati võimalusi olukorraga toime tulemiseks. Hobuse suu tuleks üle vaadata iga  6- 12 kuu tagant. 

Spordimeditsiin on kombineeritud lähenemine mistahes hobuspordialal kasutatavate hobuste tervisele. Meie meeskond on pühendunud hobuste probleemide igakülgsele hindamisele, diagnoosimisele ja ravile. Spordimeditsiini meeskond teeb tihedat koostööd teiste osakondadega nagu diagnostika, sisehaigused ja kirurgia. Peale diagnoosi kindlaksmääramist saab määrata vastava ravi.

Arendame hobuse tervislikul seisundil ja kliendi võimalustel baseeruvat individuaalse ravi ja rehabiliteerimise programmi. Patsiendi jaoks maksimaalselt hea tulemuse saavutamiseks julgustame kliente selles programmis maksimaalselt osalema. 

Lonkeuuringud

Lonkamine on üks hobuste kõige sagedasemaid probleeme ning esineb iga tüüpi hobustel. Enne ravi määramist on ülimalt tähtis haiguspõhjuse leidmine, mis tähendab esmalt lonke lokaliseerimist ehk valusa koha kindlaksmääramist ning seejärel täpsema põhjuse väljaselgitamist. Protsess võib olla väga töö- ja ajamahukas, nõuda erinevat diagnostilist lähenemist, kaasaegseid uurimisvõimalusi ning  tingimusi steriilseteks manipulatsioonideks nagu näiteks liigesesisesed süstid.

Saame lonkeuuringuid läbi viia viisil kus vaatleme hobuse liikumist eri pinnasel sise – ja välistingimustes, teeme painutusproove, närvi – ja liigeseblokaade, diagnoosime röntgeni ja ultraheli abil.

Neid protseduure saab teostada maksimaalselt ohutult ja hoolikalt ning samas mugavalt ja minimaalse ajakuluga tänu headele tingimustele ja kogenud personalile.

Lonke uuringu aluseks on probleemi põhjalik kirjeldus ja ajalugu hobuse omanikult või treenerilt, mis peaks sisaldama informatsiooni probleemi kestvuse, iseloomu, sooritusvõime mõjutamise ning juba teostatud ravi kohta.

Sellele järgneb hobuse vaatlus puhkeolekus ja liikumises, anatoomiliste struktuuride hoolikas palpeerimine, eri liikumisviiside jälgimine, vahel ka hobuse vaatlus ratsutades või rakendis, painutusproov, närvijuhteblokaadid lonke piirkonna kindlaksmääramiseks ning vereanalüüsid põletikunäitajatele ja lihasensüümidele juhul kui peaks kõne alla tulema kaasuvad põhjused jne.

Kui lonke põhjuse asukoht on kindlaks määratud, järgneb diagnostika spordimeditsiinis longete puhul enim kasutatud vahendite ehk röntgeni- ja ultraheliaparaadiga.

Raviotsus tehakse olenevalt leitud probleemist ning selle raskusastmest erinevates anatoomilistes struktuurides ja kudedes.

Kõõluste ja sidemete vigastused

Kõõlused on lihaseid luudega ühendavad kiulised struktuurid. Sidemed on samuti kiulised kuid nende funktsioon on liikumisaparaadi stabiliseerimine, erinevate luude ühendamine ja liigeste õiges asendis hoidmine.

Hobuse kõõlused ja sidemed peavad taluma väga suurt koormust ning nende vigastused on sagedased, kergetest venitustest täielike rebenditeni. Kõõluse venituse tüüpilised sümptomid on turse, vigastatud koha temperatuuri tõus ja lonkamine, mille aste sõltub trauma tõsidusest. Eriti ulatusliku vigastuse puhul jäseme väline kuju muutub.

Kõõluste ja sidemete vigastuste diagnoosimisel on ultraheliaparaat meie kõige informatiivsem töövahend. Raviks kasutatakse esmaabina külmaprotseduure ja põletikuvastaseid ravimeid ning hiljem sõltuvalt traumast PRP (trombotsüütiderikas plasma) või tüvirakkude süstimist vigastuseõõnde. Vahel tuleb vigastatud jäse lahasega fikseerida.

Kehva verevarustuse tõttu kestab kiuliste struktuuride paranemine kaua, 4- 6 kuud kuni aasta või veelgi pikemalt.

Koostame Teie hobusele sobiva rehabilitatsiooniprogrammi. Selle perioodi jooksul teeme paranemisprotsessi jälgimiseks regulaarseid kontrollülevaatusi.

Liigeste traumad

Liiges on spetsiifiline luid ühendav ning nende vahel liikumist võimaldav anatoomiline struktuur. Liigeste liikuva ehituse tõttu tuleb sageli ette nende venitamist või nihestamist.

Hobustel näeme sageli degeneratiivset liigesehaigust ehk osteoartriiti, mis võib olla traumaatilist päritolu kuid on enamasti siiski tingitud liigesekõhre kulumisest ülekoormuse või degeneratiivse protsessi tulemusena. Artriidist tabandunud liiges muutub valulikuks ning tõsisematel juhtudel deformeerub. Häirub normaalne mineraalide ainevahetus liigeseümbruse kudedes ja kõhrealuses luus. Liigesekõhr kaob vähehaaval ja organism püüab seda kompenseerida, mille tulemusena tekivad liigese ümber luulised moodustised, liiges kaotab liikuvust kuni täieliku jäigastumiseni ning lõpuks kaotab oma funktsiooni liigesena. Liigeste asendamine ehk proteesimine ei ole hobuste puhul võimalik.

Osteoartriiti saab mingi piirini liigesesisesi süstitavate ravimitega vaos hoida. Kõige sagedamini kasutame hüaluroonhapet ja/või kortikosteroide kuid mõnedel juhtudel on sobivad ka PRP (trombotsüütiderikas plasma) ja tüvirakud. Mõnel juhul saab abi tiludroonhappe preparaatidest.

Liigesesisene ravi aitab hobusel paremini toime tulla kuid ei peata osteoartriidi arenemist ega pööra seda tagasi. Viimase variandina kasutatakse artrodeesi ehk liigese jäigastamist. Seda raviviisi saab rakendada algupäraselt väheliikuvate liigeste puhul, milliste jäigastamine ei mõjuta oluliselt hobuse elukvaliteeti.

Kaela ja selja probleemid

Kaela ja selja probleemid võivad põhjustada sooritusvõime vähenemist kõikidel spordialadel kasutatavatel hobustel. Mitmed neist võivad olla pikka aega kestnud traumade tulemus. Tavaliselt pole tegu vaid ühe valu põhjustava selja probleemiga. Hobuseomanikud mainivad sageli ka tagajalgade longet või kangust ning impulsi kadu ratsutamisel.

Potentsiaalsete selja – või kaelaprobleemidega hobustele ette nähtud diagnostiline protokoll näeb ette järgmisi etappe:

• Anamnees
• Kliiniline uurimimine
• Visuaalne hindamine puhkeseisundis ja liikumises (sisaldab sageli ka neuroloogilist hindamist)
• Diagnostiline pildistamine (röntgen, ultraheli)
• Vajadusel erinevad laboratoorsed testid
• Vajadusel lisadiagnostika

Selja – ja kaelavigastuste ravivõimalused Eesti Maaülikoolis on:

• Süsteemne või liigesesisene medikamentoosne ravi
• Mesoteraapia
• Füsioteraapia
• Kirurgia

Hobuseomanikule anname alati kaasa individuaalse ravi juhendid ja rehabilitatsiooniprogrammi.

Muud spordimeditsiiniga seotud haigusseisundid

Koostöös sisehaiguste osakonnaga saame laialdasemalt uurida sporthobuste ülemiste ja alumiste hingamisteede ning südame-veresoonkonna toimimist.

Erinevate liigeseprobleemide diagnoos määratakse kliinilise pildi ja enamasti röntgeniuuringu abil. Normaalne röntgenipilt ei tähenda alati valuvaba liigest ja patoloogilise leiuga pilt ei näita alati probleemi põhjust.

Haavad

Erineva tekkepõhjuse, raskusastme ja asukohaga haavad on hobusekliiniku argipäevas tavalised asjad. Hobused võivad saada haavu koplites, karjamaal, võistlustel või lihtsalt boksis seistes.

Tõsisemad haavad tuleb õmmelda üldanesteesias, kergematega tegeleme rahustite mõju all oleval seisval hobusel. Järelravi vajavad hobused saab jätta kliinikusse nii kauaks kui tarvis.

Luumurrud

Luumurru võimalusega peab lonkeuuringu juures alati arvestama. Murd ei tähenda alati kolmel jalal olevat hobust vaid võib väljenduda kerge lonkena ning olla isegi röntgenipildil raskesti leitav.

Luumõrad võivad põhjustada vahelduvat lonkamist. Hobune võib olla ühel päeval lonkevaba ning peale koormust järgmisel päeval kolmel jalal. Peale mõnda puhkepäeva valu taandub kuni mõrast saab murd ja longe muutub püsivaks.

Luumurde saab ravida olenevalt hobuse kasutusalast ja omaniku soovist kas puhkuse, erirautuse, lahastamise või osteosünteesi abil.

Eriti tõsistel juhtudel on kahjuks ainus võimalus eutanaasia.

Meie hobusearstid teevad väljasõite ka tallidesse. Nad on kogenud ja pühendunud spetsialistid ning pakuvad kõrgekvaliteedilist personaalteenust Teile ja Teie hobusele.

Tavavisiidid toimuvad E-R  9:00- 16:00, kiirabi korras 24h aasta läbi.

Tallivisiitide käigus pakume nii rutiinset tervisekontrolli kui haigete loomade ravi.

Rutiinse tervisekontrolli alla kuuluvad: aastane ülevaatus, vaktsineerimine, parasiiditõrje, söötmisalane konsultatsioon ja hammaste hooldus. Lisaks sellele pakub ambulatoorne teenus lonke, sooritusvõime ja eri elundkondade (hingamisteed, nahk, närvisüsteem, seedesüsteem, silmad) hindamist ning välikirurgia protseduure (haavade õmblemine, kastreerimine jne.)

Meie kasutada on ka hobusekliinikus olev aparatuur ja varustus ning Maaülikooli laboratooriumite võimekus. Keerulisemate juhtumite puhul saab Teie hobuse kiiresti kliinikusse suunata kus tema abistamiseks on kättesaadavad nii spetsialiseerunud loomaarst kui erinevad diagnostika- ja ravivõimalused.

Loomaarsti eesmärk ostueelse ülevaatuse läbiviimisel on informeerida võimalikku ostjat hobuse tervislikust seisundist ning aidata teda leitud informatsiooni alusel ostuotsuse tegemisel. Ostuülevaatuse tulemus ei ole hobuse edasise tervisliku seisundi garantii, annab ülevaate hobuse tervislikust seisundist üksnes ülevaatuse tegemise päeval ning lõpliku ostuotsuse teeb hobuse ostja, mitte loomaarst.

Sporthobusel on paraku mõnede puuduste leidmine üsna tavaline. Tuleb määrata kindlaks, kas ja kui palju leitud puudused mõjutavad hobuse sooritusvõimet.

Ostueelne ülevaatus sisaldab nii üldist kliinilist ülevaatust kui lihas-skeletisüsteemi hindamist. Lisauuringuid saab teha kliendi soovi kohaselt.

Üldine ülevaatus

• Hobuse indentifitseerimine
• Hobuse senine elulugu (müüjalt saadav informatsioon)
• Täielik kliiniline ülevaatus
• Üldine oftalmoloogiline ülevaatus
• Vereanalüüsid – kliiniline ja biokeemiline analüüs

Liikumise hindamine

• Lühike neuroloogiline ülevaatus
• Samm ja traav sirgel ja korderingil mõlemas suunas
• Painutusproov
• Vajadusel hobuse vaatlus ratsutades

Kui hobune peaks uurimise käigus näitama liikumises mingeid kõrvalekaldeid või lonkamist, informeeritakse sellest nii ostjat kui müüjat ning vastavalt nende otsusele võidakse ülevaatus katkestada.

Röntgenpildistamine

Ostueelne ülevaatus sisaldab teatud kindla komplekti röntgenipilte. Soovi korral saab täiendavaid vaateid alati juurde lisada. Kui pildistamise käigus peaks mõnel ülesvõttel ilmnema hobuse edasist sooritusvõimet potentsiaalselt oluliselt mõjutav patoloogiline leid ning ostja otsustab hobuse ostmisest loobuda, võidakse selles faasis ülevaatus lõpetada.

Hammaste ülevaatus

Vaatame üle ka hobuse suu ja hambumuse, kui nii on eelnevalt kokku lepitud.

Ülevaatuse kirjalik kokkuvõte ja röntgenipiltide hindamine on ostueelse ülevaatuse osad ning töö tellija saab need paberkandjal või meili teel peale ülevaatuse lõppemist.