Nõuanded loomaomanikule

Äkktekkelised hingamisraskused loetakse üheks tõsisemaks esmaabiks veterinaarmeditsiinis.

Hingamisraskustele viitavad järgmised tunnused:

• Hingamissagedus üle 30-40 minutis rahuolekus
• Kasside puhul suu lahti hingamine
• Hingamisel kasutab loom ka oma kõhulihaseid
• Sinakas keel
• Kahvatud või tulipunased limaskestad
• Suutmatus heita pikali, kollabeerumine

Juhul kui omanik ei ole kindel, kas loomal on hingamisraskus, siis on kindlasti soovitatav konsulteerida loomakliinikuga!

Hingamisraskuste enamlevinud põhjused:

• Hingamisteede nakkushaigused
• Südame- ja/või kopsuhaigused
• Võõrkeha hingamisteedes
• Brahhüotsefaalne sündroom/ülemiste hingamisteede anomaalia
• Trauma
• Kuumarabandus
• Vingugaasi mürgitus
• Rinnaõõne patoloogiad

Kuna hingamisraskused on tõsised seisundid, siis tuleks võimalusel võtta loomaarstiga ühendust ning tulla vastuvõtule edasistele uuringutele.

Kodus võib üritada looma rahustada. Kui on tegemist kuumarabandusega, siis võiks üritada looma jahutada niiskete rätikutega. Ninast erituv nõre tuleks ettevaatlikult eemaldada.

Kindlasti tuleks meeles pidada looma transportimisel kliinikusse, et tagatud oleks õhu liikumine ning õhk võiks olla jahe. Lemmikut ei tohi paigutada kasti või kotti kuhu ei ole tagatud õhu ligipääs. Keelatud on looma paigutamine pagasiruumi.

Kõhulahtisus on nii omanikele kui lemmikloomadele ebameeldiv kliiniline tunnus, mis võib olla ka eluohtlik. Kõhulahtisusel võivad olla erinevad algpõhjused ning nendest sõltub ka loomale suunatud diagnostika ja ravi.

Mis põhjustab kõhulahtisust?

Lihtsustatuna võib öelda, et kõhulahtisus tekib kui looma peen- ja/või jämesoole normaalne funktsioon on häiritud. See võib olla tingitud toidu seedimise või imendumishäirest; soolestiku liigsest vedeliku tootmisest; suutmatusest liigset vedelikku imenduda; kiirenenud soole motoorika.

Kõhulahtisus võib olla nii esmane (primaarne) kui ka teisene (sekundaarne).

Diagnostika ja ravi loomakliinikus

Igale patsiendile koostatakse diagnostika- ja raviplaan vastavalt tema seisundile, kuid peamised diagnostika meetodid on järgnevad:

• Röntgenuuring: hindamaks organsüsteemide seisundit; röntgenkontrastsete võõrkehade esinemist
• Hematoloogiline vereproov: põletiku hindamiseks
• Biokeemiline vereproov: vereproovis hinnatakse erinevate organsüsteemide funktsiooni
• Roojaproov: on näidustatud parasiitide diagnoosimiseks
• Ultraheliuuring: võimaldab hinnata organsüsteemide struktuuri, soolte motoorikat (liikuvust), tuvastada mitte-kontrastseid võõrkehasid
• Kiirtestid: on mõeldud erinevate haiguste/haigustekitajate diagnostikaks.

Raviplaani kuulub tavaliselt vedelikteraapia, et taastada kõhulahtisusest tingitud vedelikukadu, kergesti seeduv toit, probiootikumid, mis aitavad soolesisul taastada oma normaalne struktuur. Vastavalt algpõhjusele korrigeeritakse ka raviplaani.

Mida teha lemmikuga kodus?

Kui teie lemmikul on tekkinud kõhulahtisus, kuid tema üldenesetunne on hea, siis võib alustada esmaste vahenditega looma abistamist.

Kontrollige üle, millal on viimati lemmik sai ussirohtu. Kui sellest on möödas 3 kuud, siis on soovitatav teostada uus kuur. Kassipoegade ja kutsikate puhul on soovitus anda ussirohtu igakuiselt kuni 6- kuuseks saamiseni.

Kergesti seeduv toit: keedetud maitsestamata nahata kanafilee koos riisitõmmisega. Lemmiklooma apteekides ning loomakliinikutes on müügil ka erinevate firmade spetsiaalsed mao- ja soolestikuprobleemidele suunatud toidud.

Probiootikumid: on mõeldud toidulisandina kõhulahtisuse korral. Probiootikumid aitavad soole normaalsel mikroflooral taastuda ning siduda vedelat roojamassi.

Kergemad seedehäired taanduvad 1-3 päevaga.

Juhul kui looma enesetunne halveneb või lisandub oksendamine või roojas on märgata värsket verd, siis tuleks kindlasti võtta ühendust lähima loomakliinikuga edasiste juhiste saamiseks. Eriti ettevaatlik tuleks olla noorte kassipoegade ja kutsikatega, kelle seisund võib kiiresti muutuda ohtlikuks!

Mis haigus on leptospiroos?

Leptospiroos on potentsiaalselt surmav zoonootiline haigus (haigus võib kanduda loomalt inimesele), mille tekitajaks on Leptospira perekonda kuuluvad spiroheedid. Spiroheedid on bakterid, millel on nii gram-positiivsed kui ka gram-negatiivsed omadused. Leptospira perekonnas on tuvastatud 20 erinevat liiki ja üle 250 serovari. Leptospiroos on levinud üle kogu maailma.

Kuidas koerad leptospiroosi haigestuvad?

Leptospiroos levib peamiselt nakatunud väikenäriliste uriiniga. Loomad nakatuvad kas otsesel kontaktil või kaudselt kokkupuutudes haige looma uriiniga või pinnasega. Tihti leidub leptospiroosi seisvates veekogudes, porilompides või piirkondades kus liigub palju väikenärilisi (hiired, rotid). Seega leptospiroosijuhtumeid esineb Eesti kliimas aastaringselt, kuid rohkem suvel ja sügisel.

Haigestuda võivad igas vanuses koerad. Riskigrupis on töökoerad, jahikoerad ning lemmikloomad kes liiguvad palju vabas looduses (jalutuskäigud metsades, põldudel). Samuti on suurem risk koertel, kes ujuvad looduslikes veekogudes ning joovad järve/jõevett.

Millised on haiguse tunnused?

Leptospiroos on multisüsteemne haigus, mis mõjutab peamiselt neerusid ja maksa, aga kahjustuda võivad ka kopsud, põrn, silmad, suguorganid ning närvisüsteem.

Leptospiroosi kliinilised tunnused on mitte-spetsiifilised, peamiselt on kliinilised tunnused seotud neeru- ja/või maksakahjustusega:

• Isutus
• Loidus
• Oksendamine
• Kõhulahtisus
• Palavik või hüpotermia (alatemperatuur)
• Kõhuvalu
• Itkerus (kollasus)
• Liigeste valulikkus, tahtmatus liikuda
• Kaalukadu

Mõningatel juhtudel võib esineda ka kopsudest tingitud sümptomaatikat, milleks on hingamismustri muutused (liialt kiire hingamine, hingamisraskus). Loomal võib esineda ka konjunktiviiti või uveiiti.

Kuidas leptospiroosi diagnoositakse?

Leptospiroosi diagnoositakse anamneesi, kliiniliste tunnuste ja laborleidude järgi. Koeralt võetakse hematoloogiline ja biokeemiline vereproov, uriiniproov. Kujutlevat diagnostikat teostatakse teiste sarnaste kliiniliste tunnustega haiguste välistamiseks. Kujutleva diagnostikana kasutatakse peamiselt röntgenuuringut ja ultraheliuuringut.

Leptospiroosi kahtlusega loomadel teostatakse leptospiroosi kiirtest. Leptospiroosi kiirtest määrab looma verest leptospiroosi antikehi. Kiirtest võib anda valepositiivseid ning valenegatiivseid tulemusi, seetõttu on soovitatav alati saata vereproov laborisse lõpliku diagnoosi saamiseks.

Kuidas leptospiroosi ravitakse?

Leptospiroosi sümptomitega koerad vajavad reeglina hospitaliseerimist. Ravi hõlmab endast antibakteriaalset teraapiat ja toetavat ravi vedelikteraapia, gastroprotektantide ja valuvaigistitega. Sageli kasutatakse raviskeemis kahte erinevat antibiootikumi, kuna osad antibiootikumid pidurdavad leptospira levitamist, kuid ei tapa bakterit ja teised antibiootikumid hävitavad bakterid, kuid ei pidurda levitamist. Seega on vaja kasutada efektiivseks raviks kahe antibiootikumi kombinatsiooni. Kui looma üldenesetunne paraneb ja seisund on stabiilne, lubatakse koerad kodusele ravile.

Prognoos

Leptospiroosi nakatunud koerte prognoos sõltub haigestumise tõsidusest. Juhul kui koeral ei teki tõsist neeru- ega maksapuudulikkust ning ravi alustatakse õigeaegselt on prognoos tervistumisele hea. Ägedamatel juhtudel kui tekib tõsine neeru- ja/või maksapuudulikkus on prognoos ettevaatlik. Väga ägedalt kulgevate juhtude korral (eriti kui tabandunud on kopsud) võivad loomad ka hukkuda. Kindlasti on vajalik peale ravikuuri kordusvereproovide andmine, et hinnata neerude ja maksa funktsionaalsust.

Vaktsineerimine?

Koeri on võimalik vaktsineerida enamlevinud leptospiroosi tekitajate vastu. Vajalik on iga-aastane vaktsineerimine. Kahjuks ei kaitse hetkel väljatöötatud vaktsiinid koeri kõigi tuvastatud leptospiroosi tekitajate eest. Sellegi poolest on soovitatav koeri vaktsineerida, et tagada kaitse vähemalt enamlevinud serovariantide vastu.

Leptospiroos kassidel

Kassid võivad leptospiroosi nakatuda ning tekitajaid uriiniga levitada, kuid kliinilised haigustunnused on kassidel väga harva esinevad.

Eklampsia ehk kaltsiumipuudus on lõpptiinete või lakteerivate emaste loomade (sagedamini koertel) äge eluohtlik seisund, mis võib lõppeda looma surmaga.

Kellel võib eklampsiat esineda?

Kaltsiumipuudus võib esineda igal tõul, igas suuruses pesakonnaga ja ükskõik, mis imetamisperioodi ajal ning erandjuhtudel ka enne poegimist ja selle ajal. Kui kaltsiumipuudus esineb poegimise käigus, siis põhjustab see düstookiat (rasket sünnitust). Kõige sagedamini esineb seda väikest tõugu koertel, kellel on suured pesakonnad.

Mis põhjustab eklampsiat?

Kaltsiumipuudus tekib reeglina suurest kaltsiumikaost piima ja ebapiisavast söögiga saadava kaltsiumi kogusest. Olukord tekib, sest kaltsiumi lahkub emapiimaga kehast kiiremini ja rohkem kui keha jõuab seda luudest verre mobiliseerida.

Kuidas see väljendub?

Esmased kliinilised tunnused on lõõtsutamine ning rahutus.

Edasi tekivad kerged värinad, tõmblused, lihaskontraktsioonid, jäik või ebakoordineeritud kõnnak.  Sagedasti esineb ka agressiooni, ilavoolu, vingumist, ülitundlikkust stiimulitele ja segaduses olekut. Mõnikord esineb ka suurenenud joomist ja urineerimist, oksendamist, kiirenenud südametööd ja palavikku. Seisundi süvenemisel tekivad tugevad värinad, tetaania, viimaks kooma ja surm.

Mida teha, kui sellised tunnused avalduvad?

Selliste tunnuste esinemisel tuleb kohe kontakteeruda loomakliinikuga. Eklampsia puhul vajab koer kohest hospitaliseerimist ning vedelikteraapiat.

Kliinikus:

• paigaldatakse loomale veenikanüül;
• võetakse loomalt biokeemiline vereproov, et kontrollida eelkõige kaltsiumi taste veres;
• ühendatakse looma külge EKG aparaat, et jälgida südametööd võimalik ebaregulaarsuste suhtes;
• manustatakse loomale hapnikku;
• manustatakse loomale veenisiseselt kaltsiumi kuni kaltsiumi tase normaliseerub.

NB! Kaltsiumi suukaudne andmine ei aita eklampsia puhul, sest suukaudne kaltsium vajab imendumiseks kuni 24 tundi, aga eklampsia puhul on hädavajalik võimalikult kiire organismi kaltsiumivarude taastamine.

Kodune ravi

Kodus jätkatakse kogu imetamisperioodi vältel loomale lisakaltsiumi manustamist suukaudselt.

Mis saab kutsikatest/kassipoegadest?

On parim, kui kutsikad või kassipojad võõrutatakse emapiimast. Kui tegu on alla 1 kuu vanuste loomadega, tuleks neile manustada spetsiaalset emapiimaasendajat (vältida teiste loomade piima!), mis on saadaval loomaapteekides ning ka hästi varustatud loomapoodides. Kui tegu on üle 1 kuu vanuste loomadega, siis võib hakata neile lisaks toitma ka kutsikatele/kassipoegadele mõeldud toite. Väga hoolikalt tuleb jälgida poegade tervist (näiteks: oksendamine, kõhulahtisus, isutus, loidus).

Kui loomi ei ole võimalik võõrutada, siis ei tohiks lasta poegadel imeda ema piima esimesed 24 tundi pärast eklampsia ilmnemist, et ema keha kaltsiumivarud jõuaksid taastuda. Sellel ajal tuleks poegadele pakkuda emapiima asendajat. Pärast 24h möödumist võib panna nad ema alla tagasi ja tähelepanelikult jälgida ema seisundit. Poegadele võiks paralleelselt sööta juurde piimaasendajat. Kui eklampsia nähud uuesti korduvad, tuleb pojad ema alt ära lõplikult võtta ja vastavalt kas käsitsi sööta (alla 4 nädalased) või võõrutada emapiimast (üle 4 nädalased).

Prognoos

Juhul kui eklampsia tunnuste ilmnemisel on kohe pöördutud loomakliinikusse ja koer on saanud veenisisest kaltsiumilahust, on prognoos üldiselt väga hea ning reeglina koerad taastuvad täielikult.

Eklampsia puhul on suur tõenäosus, et see kordub ka järgmise tiinuse puhul, mistõttu ei soovitata selliseid koeri enam rohkem aretuses kasutada. Kui siiski soovitakse uut pesakonda, siis tuleb koerale tiinuse ajal tagada võimalikult mitmekesine dieet, kus kaltsiumi ja fosfori tase on paigas (suhtes 1:1) ja kus on piisav kogus D-vitamiini.

Kui loom on söönud midagi, mida ta poleks tohtinud

Kui söömisest on möödas vähem kui 2 tundi, siis võib proovida looma oksendama ajada. Selleks võib kasutada soola või 3% vesinikperoksiidi lahust. Mitte mingil juhul ei tohi kasutada soolalahust ja loom ei pruugi oksendama hakata. Kõige kindlam oksendama ajamise viis on kliinikus ravimitega. Kasse saab ainult kliinikus ravimitega oksendama ajada, koertel võib soola ja vesinikkloriidi proovida.

• Teha väike soolapallike, mis loomale kurku pista. Soolapallike tuleks teha väikesest kogusest veest ning 1 teelusikast soolast. Soolapallikest tohib proovida ainult üks kord. Mitmekordne annustamine võib põhjustada eluohtlikku soola mürgistust.
• Vesinikperoksiidi 3% lahust võib anda loomale 1-2 milliliitrit kilogrammi  kohta, kuid ühekordne doos ei tohiks ületada 50ml koertel ja 10ml kassidel. Tavaliselt hakkavad loomad lähima 10 minuti jooksul oksendama. Kui seda ei juhtu siis võib doosi ühe korra korrata.
• Aktiivsüsi on samuti näidustatud enamuste mürgistuste korral. See aitab siduda seedeorganitest toksiine. Algdoos nii koerale kui kassile on 1 gramm kilogrammi kohta, mis teeb meie apteegis müüdavate aktiivsüsi tablettide arvuks 4 tabletti kilogrammi kohta. See tähendab ka seda, et suurtel koertel on tarvis suurtes kogustes aktiivsüsi, et see toimiks.

Kui aga loom juba oksendab ägedalt, on teadvuseta, tal puudub neelamisrefleks või   krambitab, siis oksendama ajamine ning teiste ravimite manustamine vastunäidustatud. Siis Te peate koheselt võtma ühendust loomakliinikuga, kes juhendab Teid edasiselt ning palub Teil esimesel võimalusel pöörduda kliinikusse.

Happelise või aluselise mürgi korral on oksendama ajamine samuti vastunäidustatud. Aktiivsüsi kasutamine sellistel juhtudel on ebaefektiivne, kuna süsi ei seo selliseid aineid. Ärkvel loomale võiks anda suu kaudu vett või piima, et üritada neutraliseerida mürke. Seejärel võtke  ühendust loomakliinikuga täiendavate juhiste saamiseks.

Telefonikõne kliinikusse

Kliinikuga ühendust võttes olge valmis vastama järgmistele olulistele küsimustele:

• Mida ja millal teie loom sõi?
• Kui suure koguse loom alla neelas?
• Kui palju kaalub teie lemmik?
• Looma varasem tervis, kas tarbib regulaarselt mingeid ravimeid?

Sellele infole põhinedes annab loomaarst või kliiniku registraator esmased juhised ning vajadusel kutsub teid vastuvõttu.

Kliinikusse saabumine

Kliinikusse mineku korral on soovitatav kaasa võtta sisse söödud või joodud mürgi/kemikaali/lahuse pakend, kuna see võib loomaarstile anda vajalikku lisainformatsiooni.

Kliinikusse sõitmise ajal tuleb arvestada looma seisundiga. Kui koer krambitab ja on ebaadekvaatne,siis tuleks teha autosse pehme ala, et vähendada teiseste vigastuste tekkimise võimalust. Samuti peavad ka omanikud olema ettevaatlikud, et loomad segaduses ennast ega neid ei vigastaks.

Kõrge kehatemperatuuriga loomade puhul tuleks võimaluse korral loomale panna ümber kere, kaenlaalustesse, kubeme piirkonda niisked rätikud. Sobivad ka külmakehad, kuid kindlasti tuleks need katta enne rätikuga, et nad ei oleks otseses kontaktis nahaga. Konditsioneeri  kasutamine ja lahtiste akendega sõitmine võib samuti alandada looma kehatemperatuuri.

Enamlevinud mürgistused kassidel ja koertel

Käesoleva lehe alamlehtedel on välja toodud mõned enamlevinud mürgistused - vaadake artikleid menüüst. Nimekiri pole kindlasti täielik ja kui omanikul on kahtlus, et loom on söönud midagi mida ta poleks tohtinud, siis on soovitatav võtta ühendust loomakliinikuga.

Kasside, koerte ja valgetuhkrute sisenmine Eestisse teistest liikmesriikidest*

• Mikrokiip või selgelt nähtav tatoveering, mis on tehtud enne 3. juulit 2011
• Korrektselt täidetud Euroopa Liidu lemmikloomapass
• Kehtiv marutaudi vaktsiin, mis on teostatud vähemalt 21 päeva enne Eestisse sisenemist
  • Loom peab olema vaktsineerimise hetkel vähemalt 12 nädalat vana
  • Korduvvaktsineerimist tuleb käsitleda esmasena, kui see ei toimunud eelmise vaktsineerimise kehtivuse ajal

*Liikmesriikidena käsitletakse ka liikmesriikide eraldiasuvaid territooriume

• Taani: Grönimaa, Fääri saared
• Hispaania: Kanaari saared
• Prantsusmaa: Prantsuse Guajaana, Guadeloupe, Martinique, Reunion
• Gibraltar
• Portugal: Assoorid ja Madeira saared
• Lisaks Andorra, Island, Liechtenstein, Monaco, Norra, San Marino, Šveits, Vatikan

Sisenemine Eestisse mõnest Euroopa Liidu riigist

Kehtib kasside, koerte ja valgetuhkrute osas.

Loomal peab olema:

• mikrokiip või selgelt nähtav tatoveering, mis on tehtud enne 3. juulit 2011;
• korrektselt täidetud Euroopa Liidu lemmikloomapass;
• kehtiv marutaudi vaktsiin, mis on teostatud vähemalt 21 päeva enne Eestisse sisenemist, kusjuures:
  • loom peab olema vaktsineerimise hetkel vähemalt 12 nädalat vana;
  • korduvvaktsineerimist tuleb käsitleda esmasena, kui see ei toimunud eelmise vaktsineerimise kehtivuse ajal.

Liikmesriikidena käsitletakse ka liikmesriikide eraldiasuvaid territooriume:

• Grönimaa, Fääri saared, Kanaari saared, Prantsuse Guajaana, Guadeloupe, Martinique, Reunion, Gibraltar, Assoori saared, Madeira saared, Andorra, Island, Liechtenstein, Monaco, Norra, San Marino, Šveit ja Vatikan. 

Sisenemine Eestisse noorloomadega

Kehtib kassipoegade, koerakutsikate ja valgetuhkru poegade osas.

Teistest EL-i riikidest ja rahuldava marutaudialase olukorraga riikidest liikumine Eestisse ilma kehtiva marutaudivaktsiinita on lubatud, kui:

• loomad on vähem kui 12 nädala vanused ja vaktsineerimata või 12-16 nädalased ja vaktsineerimine ei ole veel kehtiv;
• loomad on märgistud mikrokiibiga;
• on olemas identifitseerimisdokument (lemmikloomapass), kusjuures:
  • kui liigutakse kolmandatest riikidest, siis peab olema sertifikaadile (väljastab maakondlik veterinaarkeskus) lisatud mittekaubandusliku liikumise deklaratsioon.
• loom liigub koos emaga, kellest ta on veel sõltuv, kusjuures:
  • sel juhul peab emal olema identifitseerimisdokument, mille järgi saab kindlaks teha, et ema on enne poegimist saanud marutaudivastase vaktsiini, mis vastab kehtivusnõuetele.
• kui loom liigub ilma emata, peab olema loomaga kaasas deklaratsioon, mis kinnitab, et loomal ei olenud alates sünnist kuni transpordi hetkeni kokkupuuteid marutaudile vastuvõtliku liiki kuuluvate metsloomadega.

Sisenemine Eestisse väljastpoolt Euroopa Liitu

Kehtib kasside, koerte ja valgetuhkrute osas.

Loomal peab olema:

• mikrokiip või selgelt nähtav tatoveering, mis on tehtud enne 3. juulit 2011;
• sertifikaat, kuhu peavad olema kantud omaniku ja looma andmed, tätoveeringu või mikrokiibi number ning andmed marutaudi vaktsineerimise kuupäeva, kasutatud vaktsiini ja vaktsineerimise kehtivuse kohta. Sertifikaadi väljastab või kinnitab ametlik veterinaarinspektor (küsida maakondlikust veterinaarkeskusest) ning see kehtib 10 päeva alates väljaandmise päevast. Sertifikaadile peab olema lisatud looma omaniku või volitatud isiku allkirjastatud;
• mittekaubandusliku liikumise deklaratsioon;
• Euroopa Liidu lemmikloomapass.

​Vaktsineerimisest

Liiduväliste riikide marutaudialane olukord peab olema rahuldav ning neist saabuvatele kassidele, koertele ja valgetuhkrutele kehtivad samad vaktsineerimisalased nõuded, mis liidusiseste liikumiste puhul.

• Vaktsiini teostamise kuupäeva ja kehtivuse kuupäeva kinnitab loomaarst lemmikloomale väljastatud sertifikaadis.
• Kolmandatest riikidest saabumise puhul peab lisaks vaktsineerimisele olema tunnustatud loboratooriumis määratud marutaudi antikehade tiiter. Tiitrit saab määrata 30 päeva möödumisel vaktsineerimisest (nõuetele vastav tiiter on 0,5 ühikut/ml või rohkem). Nõuetekohase antitiitri määramise ning liikumise vahe peab olema vähemalt 3 kuud
  • Veterinaar- ja toidulaboratoorium (VTL) ei teosta alates 2013. aastast marutaudi antikehade tiitri määramist. Saab määrata näiteks Laboklin Saksamaa laboris.
  • Andmed tiitrimise kohta peavad olema kantud sertifikaadile, juurde tuleb lisada tiitri määramist tõendav laborvastuse originaal.
  • Kui Euroopa Liitu taassiseneb kolmandast riigist Euroopa Liidu päritolu (k.a Andorra, Šveits, Island, Liechtenstein, Monaco, Norra, San Marino, Vatikan) loom, peab tal sertifikaadi asemel kaasas olema lemmikloomapass, kuhu peavad olema kantud marutaudi antikehade tiitrimise tulemus (passi VI osas), mis kehtib enne EL või eelpool nimetatud riikide territooriumilt lahkumist. Passile peab olema lisatud tiitrimist tõendav laborvastus.
• Antikehade tiitrit ei ole vaja sisenemisel järgmistest riikidest: Ascensioni saar, Araabia Ühendemiraadid, Antigua ja Barbuda, Argentina, Austraalia, Aruba, Bosnia ja Hertsogoviina, Barbados, Bahrein, Bermuda, Bonaire Sint Eustatius ja Saba, Valgevene, Kanada, Tšiili, Curaçao, Fidži, Falklandi saared, Hongkong, Jamaica, Jaapan, Saint Kitts ja Nevis, Kaimanisaared, Saint Lucia, Monsterrat, Endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik, Mauritius, Mehhiko, Malaisia, Uus-Kaledoonia, Uus-Meremaa, Prantsuse Polüneesia, Saint-Pierre ja Miquelon, Venemaa, Singapur, Saint Helena, Sint-Maartn, Trinidad ja Tobago, Taiwan, Ameerika Ühendriigid (k.a Ameerika Samoa, Guam, Põhja-Mariaanis, Puerto Rico, USA Neitsisaared), Saint Vincent ja Grenadiinid, Briti Neitsisaared, Vanuatu, Wallis ja Futuna.
• Kui loomad läbivad transiidina riike, mis ei ole üleval mainitud, peab loomaomanik või volitatud isik allkirjastama transiidideklaratsiooni, kus ta kinnitab, et tema loom ei ole sellel kolmandal territooriumil puutunud kokku marutaudile vastuvõtlike liikidega ja nad ei ole väljunud transpordivahendist või rahvusvahelise lennujaama territooriumilt.

Kasulikud viited

Lemmikloomaga reisimisest Veterinaar- ja Toiduameti lehel -https://pta.agri.ee/tarbijale-ja-eraisikule/reisimine/lemmikloomaga-reisiminelink opens in new page

NB! Enne reisi alustamist tuleks konkreetse sihtriigi tingimused veelkord üle kontrollida.

Koera tiinus kestab keskmiselt 63 päeva, normaalseks peetakse kõikumist 58-68 päevani. Reeglina on esimene tiinus lühem.

Tiine loomaga on soovitatav tulla loomakliinikusse poegimiseelsesse kontrolli alates tiinestumise 45. päevast. Visiidil kontrollitakse looma üldseisund, antakse soovitused ning teostatakse loomale röntgenuuring, vajadusel ka ultraheli.

Miks on röntgenuuring vajalik?

Uuringut on soovitatav teostada selleks, et teada saada kui suur pesakond on tulemas. Samuti aitab röntgen hinnata loodete suurust ning asetust. Eriti oluline on see väikeste pesakondade korral ning väikeste tõugude korral, kus kutsikad võivad olla suured ning poegimine raskendatud. Ultraheliuuringus hinnatakse loodete südametööd. Üksnes ultraheli ei ole piisav loodete arvu loendamiseks, kuna loodete liikumisega võib lugemine olla raskendatud; seetõttu soovitame alati teostada ka röntgeni. Muretsema ei pea röntgenkiirguse osas: ühe pildi teostamiseks kasutatakse väga väikest kiirgust, mis ema ega looteid ei kahjusta.

Poegimisaja lähenemine

Omaniku ülesanne on valmistada ette poegimiseks sobiv pesa, koera sellega harjutada ning 1-2 nädalat enne oodatavat poegimist oleks soovitav teha ultraheliuuring või röntgenpilt kutsikate arvu teadasaamiseks. Samuti tasub paari nädala jooksul enne oodatavat poegimist kaks korda päevas koera kehatemperatuuri mõõta. Koerte normaalne kehatemperatuur jääb vahemikku 38,2-38,8 ºC . Temperatuuri langus 1ºC viitab sünnituse algusele 12–24 pärast.

Poegimise lähenedes veedab koer enamuse ajast puhates, vahetult enne sünnituse algust tekib pesa tegemise kirg. Koer võib otsida vaikset pimedat kohta, muutuda rahutuks ja kraapida maad. Viimast seostatakse emaka kokkutõmmetega, mis pole küll väliselt nähtavad, kuid põhjustavad muutusi koera käitumises. Umbes nädal enne poegimist tekib nisadesse piim, häbeme ja vaagnasidemed lõtvuvad ning kõht langeb alla. Samuti võib koer keelduda poegimise eel toidust, tema häbe läheb turse ja sealt eritub viskoosset nõret. Sünnituse algusest annab märku tumerohelise vooluse eritumine häbemest.

Poegimine

Sünnituse kestvus ja kulg on varieeruvad sõltvalt tõust, kutsikate arvust ning varasematest poegimistest. Kokkuvõtvalt kestab sünnitus 4–8 tundi, kui pesakond on väga suur siis kauem. Poegimine jaotatakse kolme järku.

Esimeses järgus toimub emakakaela avanemine ja koer väga rahutu. Ta võib teha pesa, ronida mööbli alla, kraapida maad, väriseda, vaadata küljele ja isegi oksendada. Kõik need tunnused muutuvad järjest tugevamaks, mida lähemale jõuab sünnituse teine järk. Esimene sünnitusjärk võib kesta 4-24 tunnini.

Teisel järgul lamab koer küljel, vahel tõuseb püsti ja liigub ringi. Lootepõis rebeneb ja lootevesi väljub tupest, nähtavad on kõhu kokkutõmbed ja koera kehatemperatuur muutub jälle normaalseks. Esimene kutsikas peab sündima hiljemalt 6 tunni jooksul alates teise järgu algusest. Kui loode on liikunud vaagnaõõnesse tekib kõhupress ja loode väljutatakse 2-4 väitusega. 60% kutsikatest sünnib eespikiasetuses ja 40% tagapikiasetuses. Keskmiselt sünnivad kutsikad pooletunniste vahedega, sünnituse lõpupoole võib see aeg pikeneda. Normaalseks sündimise intervalliks loetakse 5-60 minutit (maksimaalselt 2 tundi).  Enamasti poegivad koerad külili lamades, esmaspoegijad võivad sünnitada ka püsti seistes. Sel juhul tuleb jälgida, et koer ei tallaks juba sündinud kutsikatel.

Omaniku ülesanne on tagada koerale rahu. Sünnituse võib katkestada teiste koerte või võõraste inimeste juuresolek ja selle tulemusena venib sünnitus pikemaks. Kui häirimine leidis aset kutsikate väljutamise vaheajal võib väljutusprotsess nõrgeneda või lakata. Sama võib juhtuda ka väljutamise ajal.

Kui kutsikas on väljutatud purustab koer lootekestad, lakub ta puhtaks ja kuivaks ning hammustab katki nabanööri ca 2 cm kauguselt kutsikast. Kui koer seda ise ei tee, tuleb omanikul kutsikas lootekestadest vabastada, nabanöör 2 cm kauguselt kutsikast, kas muljudes või rebides purustades (vajadusel niidiga kinni siduda). Kutsika suu ja nina tuleb puhastada limast (imedes) ning kutsika käterätiga kuivaks hõõruda. Sel ajal häälitseb kutsikas juba valjult. Pärast kuivatamist asetatakse kutsikas piima imema. Enamus koertest suhtub surnult sündinud kutsikatesse nii nagu elusatessegi kuni nende kehatemperatuur on elusale sarnane. Teine sünnitusjärk kestab sõltuvalt kutsikate arvust 3-12 tundi, väga harva isegi 24 tundi.

Sünnituse kolmas järk algab pärast viimase kutsika sündimist ja kestab kuni 2 tundi. Koerad väljutavad platsenta, kas pärast igat kutsikat, pärast rühma kutsikate sündi või poegimise lõpul. Tavaliselt söövad koerad oma platsenta ära. Ettevaatlik tasuks olla koerte puhul, kellel on õrn seedimine, sest suure hulga platsenta söömisel võivad olla tulemuseks seedehäired. Kui platsentat ei väljutata koheselt ja kui häbemepilust on näha nabavääti, võib koer ise hammastega platsentat välja tirida.

Pärast poegimist

Esimesed 2-3 päeva on emakanõre punane ja konsistentsilt vesine. Nõre hulk väheneb ja selle värvus muutub punakaspruuniks järgevate nädalate kestel. Kahe kuni kolme nädala möödumsel poegimisest on näha väga vähest nõret (kui üldse) ja selle värvus on helepunasest punakaspruunini ja konsistents limane. Eritised ei tohi lõhnata halvasti ja oluline on jälgida koera enesetunnet.

Millal konsulteerida loomaarstiga?

• Kui oodatav poegimistähtaeg on möödnunud ja kutsikad/kassipojad pole sündinud.
• Veterinaariga tasub konsulteerida, kui kutsikate sündimise vahe venib pikemaks kui 3 tundi või kui puuduvad väitused.
• Kui on näha, et toimuvad tugevad regulaarsed väitused, kuid kutsikas/kassipoeg ei sünni poole tunni jooksul.
• Häbemest eritub rohekaspunast või pruuni nõret ja ühtegi kutsikat pole 2-4 tunni jooksul sündinud.
• Looteveed on eritunud üle 2-3 tunni tagasi, kuid kutsikad pole sündinud.
• Emaloomal tõuseb palavik ja ta on apaatne ning samal ajal kestavad tuhud.

Mida loomaarsti juures tehakse?

Kui on vaja minna loomaarsti juurde, paiguta kutsikad/kassipojad sooja pehmesse pessa (korvi/kasti). Lisaks pane sinna soojaveepudelid.

Loomaarst vaatab looma üle ja hindab tema tervislikku seisundit. Kindlasti tehakse ka röntgen või ultraheliuuring ning pannakse paika edasine tegevusplaan-kas kutsuda tuhud esile või teostada keisrilõige.

Mis on vaktsineerimine?

Vaktsineerimine ehk aktiivne immuniseerimine tähendab organismi aktiivse immuunreaktsiooni esilekutsumist. Vaktsineerimise käigus tutvustatakse organismile haiguse antigeeni, mille vastu hakkab organism tootma antikehi. Kui loom on vaktsineeritud teatud haiguse vastu, siis tulevikus selle haigusega kokku puutudes on organism end juba valmis kaitsma. Looma vaktsineerimine on tunduvalt odavam, kui hiljem nende haiguste ravi, mida oleks saanud vältida!

Mille vastu vaktsineeritakse?

Eristatakse tuumikvaktsiine (nende vastu peaks vaktsineerima kõiki lemmikloomi, kuna tegu on tõsiste, eluohtlike ja ülemaailmse levikuga haigustega) ja mitte-tuumikvaktsiine (vaktsineerimise vajadus sõltub konkreetsest loomast, elukeskkonnast, asukohast jne).

Tuumikvaktsiinid on marutaudi (Eestis kohustuslik iga kahe aasta tagant), koerte katku, parvoviiruse ja viirusliku hepatiidi vastased vaktsiinid.

Mitte–tuumikvaktsiinid on koerte parainfluensaviiruse, kennelköha ja leptospiroosi vastased vaktsiinid.

Parvoviirus (P)

Parvoviirus on väga nakkuslik ja tõsiselt kulgev viirushaigus. Kutsikad on haigusele vastuvõtlikumad ning neil on haiguse kulg raskem ja võib lõppeda looma hukkumisega. Nakatumine toimub seedekulgla kaudu või sissehingamisel. Peamised haigustunnused on loidus, isutus, oksendamine, äge kõhulahtisus (sageli on see väga halvalõhnaline ning võib sisaldada värsket verd) ning kaalukadu.

Koerte katk (D)

Multisüsteemne viirushaigus, mis on väga nakkusohtlik ning põhjustab suurt suremust. Viirus võib põhjustada hingamisteede nakatumist, mis väljendub mädase ninanõrega ning köhimisega. Lisaks võib tekkida oksendamist ja kõhulahtisust. Tõsistel juhtudel võivad esineda ka närvinähud - krambitamine, pea surumine vastu seina, ülierutuvus ja jäsemete jäikus.

Koerte nakkav hepatiit (H)

Viirushaigus, mis levib loomalt loomale või kaudsel kontaktil viirusosakestega nakatunud esemetega. Nakatumise korral võib loom hukkuda isegi viie päevaga. Hepatiidi korral tekib maksa põletik, palavik, kõhuvalu, oksendamine, kõhulahtisus, naha kollasus, düsorientatsioon, krambid ning kooma. Mõningatel juhtudel võib viirus põhjustada silmakahjustusi.

Koerte paragripp (Pi)

Üks kõige sagedamini esinev hingamisteid tabandav viirushaigus. Nakatumine toimub otsesel kontaktil haige loomaga või läbi õhu. Haigustunnusteks on silma– ja ninanõre, palavik, köhimine, loidus ning isutus.

Leptospiroos (L)

Leptospiroos on maailmas laialt levinud nakkushaigus, mille mitusada tekitajat võivad nakatada erinevad loomaliike (k.a inimene). Nakatumine toimub otsese või kaudse kontaktiga, puutudes kokku haige loomaga, nakatunud uriini või saastunud veega. Loomal võivad olla väga erinevad haigustunnused. Esineda võib palavik, isutus, lihasvalu, nõrkus, oksendamine, kõhulahtisus (vesivedel, värvuselt hallikas), naha kollasus ja tiinetel loomadel abordid. Väga rasketel juhtudel võivad esineda ninaverejooks, köhimine ja äkksurm.

Marutaud (R)

Marutaud on ägedalt kulgev viirushaigus, mis põhjustab peamiselt närvinähtusid ning mis lõpeb alati looma hukkumisega. Haigus levib peamiselt hammustuse kaudu. Haigusesse võivad nakatuda erinevad loomaliigid (k.a inimene). Marutaudi levimus sõltub suuresti riigist. Eesti on kuulutatud marutaudivabaks, samas Aafrika riikides on see lailadaselt levinud. Haigusel on erinevad faasid ning haigustunnused võivad varieeruda alates apaatsusest kuni tõsise agressiivsuse ja lihaste halvatuseni. Tunnuste tekkimisel saabub surm 5-6 päevaga. Marutaudi vastu vaktsineerimine on Eestis kohustuslik iga 2 aasta tagant! Vt https://www.riigiteataja.ee/akt/107072011007link opens in new page.

Vaktsineerimisprotokoll

Tegemist on soovitusliku kutsikate vaktsineerimisprotokolliga. Teie loomaarst võib vastavalt loomale ning tema eluviisile põhinedes protokolli muuta.

Kutsika vaktsineerimisega alustatakse 2-kuuselt, millal vaktsineeritakse looma DHPPi'ga. Booster vaktsiin tehakse 3-kuuselt, kus lisaks kompleksvaktsiinile (DHPPi), vaktsineeritakse kutsikat ka leptospiroosi (L) vastu. Kolmas vaktsineerimine toimub 4-kuuselt, kus lisaks kompleksvaktsiinile ja leptospiroosile vaktsineeritakse koera ka marutaudi (R) vastu. Neljas vaktsineerimine tehakse koera 1-aastaseks saamisel, kus kasutatakse DHPPi+L+R vaktsiini. 

Edasi tuleks parvoviiruse (P), koerte katku (D) ja nakkava hepatiidi (H) vastu vaktsineerida iga 3 aasta tagant. Marutaudi (R) vastane vaktsineerimine on Eestis kohustuslik iga 2 aasta tagant. Soovituslik on ka koerte paragripi (Pi) ja leptospiroosi (L) vastu vaktsineerida iga-aastaselt.

Keskmine tiinusaeg kassil on 63-66 päeva, kõikumisega 52-71 päeva. Tiinuse aeg on lühem suurte pesakondade puhul.

Tiine loomaga on soovitatav tulla loomakliinikusse poegimiseelsesse kontrolli alates tiinestumise 45. päevast. Visiidil kontrollitakse looma üldseisund, antakse soovitused ning teostatakse loomale röntgenuuring, vajadusel ka ultraheli.

Miks on röntgenuuring vajalik?

Uuringut on soovitatav teostada selleks, et teada saada kui suur pesakond on tulemas. Samuti aitab röntgen hinnata loodete suurust ning asetust. Eriti oluline on see väikeste pesakondade korral, kus pojad võivad olla suured ning poegimine raskendatud. Ultraheliuuringus hinnatakse poegade südametööd. Üksnes ultraheli ei ole piisav poegade arvu loendamiseks, kuna loodete liikumisega võib lugemine olla raskendatud; seetõttu soovitame alati teostada ka röntgeni. Muretsema ei pea röntgenkiirguse osas: ühe pildi teostamiseks kasutatakse väga väikest kiirgust, mis ema ega poegi ei kahjusta.

Poegimisaja lähenemine

Enne oodatavat poegimist tuleks võimaldada kassile rahu ja valmistada talle ette poegimiseks soe ja pehme pesa näiteks suuremasse korvi või kasti ja paigutada see varjulisse kohta. Oluline on, et kassil oleks aega uue pesaga harjuda.Viimasel tiinusnädalal võib täheldada muutusi kassi senises käitumises. Kass, kes siiani hoidis pigem omaette, otsib nüüd inimese seltskonda või vastupidi, seni seltsiv kass otsib vaikset pimedat ja sooja kohta poegimiseks. Tiinuse lõpus toimub langus nii looma aktiivsuses kui ka söögiisus. Vaagnasidemete ja kõhulihaste toonus langeb poegimise lähenedes ning udara areng intensiivistub. Nisad muutuvad roosaks ja umbes 24 tundi enne sünnitust ilmub nisadesse piim. Sarnaselt koerale tuleks mõõta ka kassi kehatemperatuuri viimastel tiinusnädalatel. Kehatemperatuuri langus 0.5 - 1ºC ca viitab sünnituse algusele 12 tunni jooksul.

Poegimine

Sünnituse esimene järk kestab 2-12 tundi. Selle aja jooksul muutub pesa tegemise kirg väga intensiivseks, kass on rahutu ja võib näuguda. Mõnikord käib kiisuema mitu korda rahutult liivakastis ilma, et seal roojaks või urineeriks. Lõpuks seab kass end talle sobivas kohas sisse, isegi kui see pole ettenähtud pesa, laske kassil rahulikult sinna edasi jääda.

Sünnituse teises järgus toimub kassipoegade väljutamine. Esimene kassipoeg sünnib tavaliselt 5 – 60 min pärast kõhupressi töölehakkamist, kauem läheb aega esmaspoegijatel. Esimese kassipoja väljutamisega võib kaasneda ka vali näugumine. On täiesti normaalne, et osad kassipojad sünnivad pea ees ja teised jalad ees. Järgmised kassipojad sünnivad 5-60 minutiliste intervallidega.

Pärast iga kassipoja sündi lakub kass poega ja eemaldab lootekestade jäänused ning närib läbi nabaväädi. Kui ema seda ei tee, tuleb omanikul vabastada kassipoeg lootekotist, tema hingamisteed puhastada (õrnalt imedes) ja kiisupoeg rätikuga kuivaks hõõruda. Selline vastukarva hõõrumine stimuleerib ka kassipoja hingamist. Nabaväät seotakse niidiga umbes 2 cm kauguselt kassipojast ja seejärel lõigatakse läbi kassiema poolsest küljest. Kui tundub, et kassiema püüab nabavääti liiga lähedalt läbi närida, sekkuge ja tehke seda ise õigelt kauguselt. Liiga lähedalt nabaväädi läbilõikamine võib viia põletiku tekkeni ja hullematel juhtudel isegi surmani.

Loodete väljutamisel on näha häbemest tumepruuni nõret, mis pärineb platsentast. Kass võib vahepeal tõusta, ringi liikuda ning puhastada oma häbemepiirkonda. Arvatakse, et sellised liikumised suurendavad kõhupressi ja aitavad kaasa loodete väljutamisele.

Kokku kestab teine sünnitusjärk umbes 6 tundi. Mõnikord võib esineda isegi tunde kestvaid pause, mille jooksul kassipoegi ei sünni ja seega võib väljutusjärk pikeneda isegi kuni 24 tunnini.

Sünnituse kolmandas järgus toimub platsenta täielik väljutamine. Platsenta väljutatakse kas pärast iga kassipoja sündi või pärast 2-3 poja ilmaletulekut. Kahe tunni möödudes kassipoegade sünnist, peab olema lõppenud ka platsenta väljutamine. Nii nagu koer sööb ka kass oma platsenta ära.

Pärast poegimist

Kassiema hakkab poegade eest hoolitsema, kui seda ei juhtu tuleb omanikul hankida piimaasendussegusid ja kindlasti konsulteerida ka loomaarstiga.

Millal konsulteerida loomaarstiga?

• Kui oodatav poegimistähtaeg on möödnunud ja kutsikad/kassipojad pole sündinud.
• Veterinaariga tasub konsulteerida, kui kutsikate sündimise vahe venib pikemaks kui 3 tundi või kui puuduvad väitused.
• Kui on näha, et toimuvad tugevad regulaarsed väitused, kuid kutsikas/kassipoeg ei sünni poole tunni jooksul.
• Häbemest eritub rohekaspunast või pruuni nõret ja ühtegi kutsikat pole 2-4 tunni jooksul sündinud.
• Looteveed on eritunud üle 2-3 tunni tagasi, kuid kutsikad pole sündinud.
• Emaloomal tõuseb palavik ja ta on apaatne ning samal ajal kestavad tuhud.

Mida loomaarsti juures tehakse?

Kui on vaja minna loomaarsti juurde, paiguta kutsikad/kassipojad sooja pehmesse pessa (korvi/kasti). Lisaks pane sinna soojaveepudelid.

Loomaarst vaatab looma üle ja hindab tema tervislikku seisundit. Kindlasti tehakse ka röntgen või ultraheliuuring ning pannakse paika edasine tegevusplaan-kas kutsuda tuhud esile või teostada keisrilõige.

Mis on vaktsineerimine?

Vaktsineerimine ehk aktiivne immuniseerimine tähendab organismi aktiivse immuunreaktsiooni esilekutsumist. Vaktsineerimise käigus tutvustatakse organismile haiguse antigeeni, mille vastu hakkab organism tootma antikehi. Kui loom on vaktsineeritud teatud haiguse vastu, siis tulevikus selle haigusega kokku puutudes on organism end juba valmis kaitsma. Looma vaktsineerimine on tunduvalt odavam, kui hiljem nende haiguste ravi, mida oleks saanud vältida!

Mille vastu vaktsineeritakse?

Eristatakse tuumikvaktsiine (nende vastu peaks vaktsineerima kõiki lemmikloomi, kuna tegu on tõsiste, eluohtlike ja ülemaailmse levikuga haigustega) ja mitte-tuumikvaktsiine (vaktsineerimise vajadus sõltub konkreetsest loomas, elukeskkonnast, asukohast jne).

Tuumikvaktsiinid on marutaudi (Eestis kohustuslik iga kahe aasta tagant), viirusliku rinotrahheiidi, kaltsiviroosi ja panleukopeenia ehk kassikatku vastased vaktsiinid

Mitte–tuumikvaktsiinid on kasside leukeemiaviiruse ja kasside immuunpuudulikkuse viiruse vastane vaktsiin. Vaktsineerimine nende kahe haiguse vastu on võimalik osades maades, kuid pole soovitatav, kuna sellel pole tõestatud toimet. Lisaks segab see haigustekitajate tuvastamist.  

Viiruslik rinotrahheiit (R)

Kõige levinum kasside hingamisteede haigus, mida põhjustab herpesviirus ja mis on väga nakkav ning võib põhjustada eluohtlikku kopsupõletikku (eriti kassipoegadel). Haigus levib otsesel kontaktil, kokkupuutel haigestunud kassi sülje või silma- ning ninasekreediga. Sümptomiteks on köhimine, aevastamine, ninanõre, silmade sidekesta põletik, mõnikord ka palavik ja isutus. Kassil võib välja kujuneda eelsoodumus sarvkesta haavandite tekkeks, tiinetel loomadel võivad esineda abordid. Varases eas haigestumine võib jäädavalt kahjustada nina ja siinuste kudet ning muuta looma vastuvõtlikuks kroonilistele bakteriaalsetele põletikele. Paljud kliiniliselt terved kassid, kuid nakatunud kassid, võivad olla haiguse kandjateks.

Kalitsiviirus (C)

Väga levinud kasside hingamisteede haigus. Haigustekitaja eritub rooja, uriini, sülje ja ninanõre kaudu ning kandub edasi õhu, karvade, riiete jms abil. Enamus nakatunud kassid väljutavad haigustekitajat kahe nädala jooksul pärast nakatumist, mõni võib jääda haigustekitajaid eritama kogu eluks. Haigussümptomiteks on palavik, silma sidekesta põletik, ninanõre, aevastamine, haavandid suus. Mõnedel loomadel kujunevad välja ka liigeseprobleemid. Haigus võib kulgeda epideemiana, kus suremus on kuni 67%. Haigus kulgeb raskemini noorloomadel, üle 3-aastastel enamasti kergekujuliselt või ilma sümptomiteta.

Panleukopeenia ehk kassikatk (P)

Haigust põhjustab parvoviirus, see on väga nakkav ning võib lõppeda surmaga. Viirus levib nakatunud looma kehavedelike või rooja kaudu, samuti tolmu, riiete jms abil. Tekitaja on väga vastupidav keskkonnateguritele. Haigus tabandab sooltrakti ning kulgeb ägeda verise kõhulahtisusega, tugeva veetustumisega ning isutusega. See vähendab organismis valgevereliblede arvu, mis omakorda viib immuunsüsteemi nõrgenemiseni. Suremus on ravist hoolimata kõrge (alla 2-kuustel 95%; üle 2-kuustel 60-70%; täiskasvanutel 10-20%). Ravimata jätmisel on suremus kuni 85%.

Marutaud (R)

Marutaud on ägedalt kulgev viirushaigus, mis põhjustab peamiselt närvinähtusid ning mis lõppeb alati looma hukkumisega. Haigus levib peamiselt hammustuse kaudu. Haigusesse võivad nakatuda erinevad loomaliigid (k.a inimene). Marutaudi levimus sõltub suuresti riigist. Eesti on kuulutatud marutaudivabaks, samas Aafrika riikides on see lailadaselt levinud. Haigusel on erinevad faasid ning haigustunnused võivad varieeruda alates apaatsusest kuni tõsise agressiivsuse ja lihaste halvatuseni. Tunnuste tekkimisel saabub surm 5-6 päevaga. Marutaudi vastu vaktsineerimine on Eestis kohustuslik iga kahe aasta tagant! Vt https://www.riigiteataja.ee/akt/107072011007link opens in new page.

Miks on kasside elukeskkonna rikastamine vajalik?

Kassidele on loomuomane otsida toitu, pidada sellele jahti, kraapida, närida jne. Kui kassi elukeskkond talle loomuomast käitumist piisavas koguses ei võimalda, siis võib see põhjustada loomal stressi ja sellega seoses nii tervise kui ka käitumise probleeme. Sagedamini esinevateks probleemideks on: kasside alumiste kuseteede haigus (FLUTD), rasvumine, liigne lakkumine ja enda puhastamine (ja teised kompulsiivsed häired), agressiivsus, ülemiste hingamisteede haigused. Seega rikastades kassi elukeskkonda saab kassi omanik paljude probleemide esinemist kas ennetada või nende esinemissagedust vähendada.

Millele mõelda? Mis on kassile loomuomane? Kuidas keskkonda parandada, rikastada?

Oma ruum

Kass on oma olemuselt kiskja, kuid oma väikese kasvu tõttu ka saakloom. Sellest tulenevalt on kassidele loomuomaseks käitumiseks ronimine, mis võimaldab neil kõrgemal omada paremat ülevaadet ümbrusest - fikseerida saaklooma asukoht või vajadusel peituda ohu eest.

Kodustes tingimustes tähendab see, et kassil võiks olla koht (soovitavalt mitmeid kohti), mis asetsevad maapinnast kõrgemal ja kuhu loom saab puhkama või ümbrust jälgima minna. Need paigad võiksid ideaalis olla ainult kassi päralt (st teistele loomadele, väikelastele kättesaamatud) ja eemal liigsest mürast.

Kui majapidamises on mitu kassi, siis peab võimaldama kassidel üksteisest eemalduda (see tähendab, et kahe kassi puhkealade vaheline ruum võiks olla vähemalt 1-3 meetrit). Sellisel juhul peaks puhkealasid olema ka arvuliselt rohkem, et vähendada nende eest võitlemisega kaasnevat stressi.

Toit ja vesi

Kassid on loomult üksikud kiskjad. Sellega kaasneb rida käitumisi, mis on kassile loomuomased, näiteks saagi otsimine, varitsemine ja rünnak. Selleks, et suurendada kassi aktiivsust võib toidu jagada väikesteks osadeks ja seda peita, et loom peaks toidu leidmise nimel vaeva nägema. Heaks variandiks on erinevad mänguasjad, mida saab toiduga täita ja mida kass peab veeretama või muud moodi manipuleerima, et toitu kätte saada. Krõbinaid või maiustusi võib koridoris visata või trepist alla veeretada, mis osade kasside jaoks võib samuti imiteerida jahi pidamist.

Kasside kuseteede tervist silmas pidades on kasulik soodustada looma vee tarbimist. Hea võimalus on pakkuda selleks märga toitu ja pakkuda mitmes erinevas kohas puhast joogivett. Osadele kassidele meeldib juua voolavat vett näiteks kraanist või spetsiaalsest kasside purskkaevust. Mõnele kassile meeldib mängida veekausis jääkuubikutega, ka see stimuleerib looma rohkem jooma.

Kuna kassid peavad looduses jahti üksinda, siis mitme kassiga majapidamises võib olla, et kassid eelistavad süüa eraldi kaussidest, üksteise nägemisulatusest väljas.

Liivakastid

Roojamine ja urineerimine on kasside jaoks mitmest järjestikusest käitumistest koosnevad tegevused. Looduses leiab kass selleks esmalt sobiva koha (kus on selleks sobiv pinnas ja piisavalt varjuline ning kus teda ei häirita). Seejärel kass kaevab endale sobiva aseme ja pärast roojamist või urineerimist ka katab oma väljaheited, et potentsiaalsed kiskjad teda üles ei leiaks.

Sellest lähtuvalt peavad liivakastid olema sellises paigas, mis on vaikne ja varjuline, eemal toidukaussidest ning kuhu kassil on alati vaba ligipääs. Samuti ei tohiks liivakasti ligiduses olla järsku müra tegevaid kodumasinaid. Liivakasti tuleks väljaheidetest puhastada vähemalt kord päevas ning kasti sisu täielikult ära visata kord nädalas. Liivakasti tuleks pesta lõhnastamata seebi veega vähemalt kord kuus. Pealt lahtise või kinnise kasti ja ka liiva eelistus sõtlub konkreetsest kassist. Uue liiva, kasti või kasvõigi toidu pakkumise puhul kehtib reegel, et uue kõrvale võiks jääda ka vana ning kass peaks saama ise valida. Kui loom eelistab vana varianti, siis pole uue nö “peale sunnitud” keskkonna muutuse tegemine mõistlik.

Kui kodus on rohkem kui üks kass, siis tuleks arvestada, et liivakaste võiks olla vähemalt üks iga kassi kohta, pluss üks lisaks.

Kraapimine, närimine ja mäng

Kraapimine, närimine ja mäng on kõik kassi jaoks väga loomulikud tegevused. Kraapimine tagab normaalse küünte tervise ja on üheks loomulikuks märgistamise viisiks. Küll aga võib see tekitada omaniku jaoks suuri probleeme, kui kass teeb neid loomulikke tegevusi sobimatus kohas rikkudes ära kalli mööbli vms.

Selle vältimiseks tuleks kassile luua sobivamad ja köitvamad paigad nende tegevustega tegelemiseks. Kraapimispuude kattematerjali ja paigutuse osas on kasside eelistused varieeruvad ning see vajab sageli katsetamist. Kraapimispuu võiks paikneda puhkamiskoha lähedal või seal, kus kass veedab enamiku oma päevast.

Sobimatu närimise ennetamiseks võib kassile pakkuda erinevaid kassidele ohutuid murusid, mida võib kokku määrida tuunikala vedelikuga, et soodustada uudistamist. Taimed, mida ei soovita, et kass vigastaks ja kõik potentsiaalselt mürgised taimed on kõige kindlam kassi eluruumist eemaldada.

Mängides imiteerivad kassid jahikäitumist - luurates, jälitades, sööstes ja hammustades. Selleks sobivad hästi paljud mänguasjad. Näiteks erinevad pallid (niisama toas, karbis või vannis), patareide abil liikuvad mänguasjad, mänguõnged, erinevad mänguasjad, mida saab täita kassinõgesega (Catnip).  Oluline on, et mänguasjad ei sisaldaks peenikesi niite, sulgi ja osi, mida kass võiks ilma järelevalveta endale sisse süüa.

KASSIDE IDIOPAATILINE KUSEPÕIEPÕLETIK (ingl. k. Feline idiopathic cystitis; FIC)

Kasside alumiste kuseteede haigus (ingl. kl. Feline lower urinary tract disease; FLUTD) on termin, millega kirjeldatakse seisundeid, mis võivad mõjutada kusepõit ja/või kusitit kassidel.

Kuigi paljud haigused võivad alumisi kuseteid mõjutada, kannatavad suur osa kasse haiguse all, millel puudub selge algpõhjus: kasside idiopaatiline kusepõiepõletik (FIC). Antud haigusel on palju sarnasusi inimeste „interstitsiaalse kusepõiepõletikuga“, kuid peamine sarnasus on selles, e haigust on raske hallata ning kontrolli all hoida.

Arvatakse, et ligi 2/3 FLUTD juhtumitest on tingitud idiopaatilisest kusepõiepõletikust.

FIC kliinilised tunnused

• Düsuuria - raskendatud, valulik urineerimine (kass kräunub ebamugavusest, kui käib kastil)
• Pollakisuuria - sagedane urineerimine (kass käib tihti kastil, teeb väikeseid koguseid või ei tule üldse uriini).
• Hematuuria - veri uriinis
• Periuuria - ebatavalistesse kohtadesse, mitte liivakasti urineerimine
• Sagenenud sabaaluse piirkonna lakkumine ja puhastamine

Isastel kastreeritud kassidel võib tekkida tugeva põletiku, mehhaanilise takistuse või kusitilihaste spasmi tulemusena täielik alumiste kuseteede sulgus. Selle tulemusena ei saa uriin väljuda ja põis täitub liigselt.

Sellistel kassidel võib esineda lisaks eeltoodud kliinilistele tunnustele:

• Rahutus, ei saa paigal istuda, lamada
• Kõhtu katsudes tunda tugevat, pinges põit
• Kiirenenud hingamine, suu avatud hingamine
• Võivad tekkida ka isutus, iiveldus, oksendamine,
• Loidus

Kassiga, kes ei ole võimeline urineerima, tuleb pöörduda koheselt kliinikusse, sest see võib osutuda eluohtlikuks seisundiks!

FIC diagnoosimine

Oluline on märkida, et hetkel ei ole spetsiifilist testi, millega oleks võimalik diagnoosida FIC-i. Antud diagnoos pannakse pärast teiste FLUTD põhjuste välistamist. See tähendab, et kassidele tuleks teostada:

• Uriini analüüs ning uriiniproovi külv bakteritele
• Kusepõie ja- teede röntgen (vajadusel kasutatakse kontrastainet)
• Kusepõie ja- teede ultraheli uuring

Kui FLUTD teised algpõhjused on välistatud, siis võib loomal diagnoosida kasside idiopaatilise kusepõiepõletiku- FIC sündroomi.

FIC kassidel võib uriiniproovis esineda vere- ja põletikurakke tuvastamata algpõhjusel (näiteks kuseteede/põie kivid; põletikuline protsess nakkuse tõttu). Sageli leitakse uriiniproovis ka kristalle (struviidid; kaltsiumoksalaadid). Kuid need kristallid ei ole kusepõiepõletiku algpõhjuseks ning neid võib esineda nii FIC kui ka normaalsete kasside kontsentreeritud uriiniproovis.

Mis põhjustab FIC sündroomi?

Idiopaatiline kusepõiepõletik e FIC on definitsiooni järgi teadmata põhjusega haigus. Siiski on haigestunud kassidel tuvastatud mitmeid kõrvalekaldeid, mis võivad seonduda haigusega.

Kahjustunud kusepõie limaskest. Kusepõie sisepinda katab mukoosne kiht, mis koosneb glükosamiinglükaanidest (GAG), mis kaitseb kusepõie seinas paiknevaid tundlikke rakke. Kassidel, kellel on FIC, on leitud, et GAG kiht on kahjustunud ning puudulik. See võimaldab uriinis olevatel ärritavatel ühenditel kahjustada kusepõie seina rakke, põhjustades haavandumist, ärritust ning põletiku arenemist.

Neurogeenne põletik. Kusepõie seinas asuvaid närve võivad kahjustuda ärrituse tagajärjel või otse ajust tulenevate signaalide tõttu (näiteks stress). Närvide stimuleerimisel vabanevad neurotransmitterid, mis võimendavad valu ning põletikku.

Stress. Paljudel FIC kassidel on haiguse vallandumise eelselt esinenud stressirikas episood. Sageli võib stressi põhjustada ka väikesed muutused: nt konflikt pere teise loomaga; pidulikum üritus kodus; kassiliiva vahetus jne.

Ebanormaalne stressi vastus. On leitud, et FIC kassidel toodetakse organismis nn “stressi hormoone” ebanormaalsetes tasemetes, mistõttu ei reageeri nende organism normaalselt stressi situatsioonidele.

Mainitud faktorid on üksnes mõned võimalikud põhjused kasside idiopaatilisele kusepõiepõletikule. Hetkel on täpne haiguse arenemise mehhanism teadmata.

Kasutatavad ravimid ja toidulisandid

Valuvaigistid: kasside idiopaatiline kusepõiepõletik on valulik haigus, seega ägedates episoodides ning kui loom väljendab ebamugavust, siis on kassidele näidustatud loomaarsti poolt välja kirjutatud loomadele mõeldud valuvaigistid.

Antidepressandid: kõrvaltoimete esinemise tõttu hoiatakse neid varuvariandina kassidele, kellel on väga tõsised haigestumised.

GAG toidulisandid: glükosaminoglükaani kihi kahjustumise tõttu võib mõningatel juhtudel olla kassidele kasulik GAG toidulisandite kasutamine.

Keskkonna rikastamine ja stressi alandamise kihta loe siitlink opens in new page.

Prognoos

Keskkonna rikastamise ja vee tarbimise suurendamisega on võimalik vähendada kasside igavust ning stressi ning seetõttu võib nende kliiniline seisund märgatavalt paraneda. Raskematel juhtudel on haigust keerulisem kontrolli alla saada. Praegused uuringud näitavad, et ligi 50% kassidel on FIC episoodid korduvad.

Kasutatud materjal

• International Cat Carelink opens in new page
• Interstitial Cystitis” in Catslink opens in new page
• Pandora syndrome FIClink opens in new page
• https://indoorpet.osu.edu/cats/basic-indoor-cat-needslink opens in new page
• https://indoorpet.osu.edu/cats/understanding-catslink opens in new page
• https://indoorpet.osu.edu/cats/feline-life-stressorslink opens in new page

Maaülikooli väikeloomakliinikusse satuvad regulaarselt patsiendid, kes vajavad vereülekannet. Vereülekannet teostatakse meie kliinikus nii kassidel, kui  ka koertel.

Millised patsiendid vajavad vereülekannet?

Vereülekande vajaduse põhjuseid võib olla erinevaid. Kõige sagedamini vajavad doonorverd loomad, kellel esineb aneemia ehk kehvveresus. Aneemia võib olla põhjustatud verekaotusest (trauma või operatsiooni tagajärjel), kroonilisest haigusest (neeruhaigused, maksahaigused, luuüdi haigused) või hemolüüsist (vererakkude lagunemine organismis).

Harvematel juhtudel võivad patsiendid vajada vereülekannet kui neil esineb vereliistakute vähesus (trombotsütopeenia) või valkude vähesus (hüpoproteineemia).

Vereülekande vajadust hinnatakse vereproovide tulemuste ja patsiendi kliinilise pildi alusel.

Kes sobivad doonoriteks?

Doonoriks sobiv kass on:

• Vanuses 1-8 aastat
• Kaalub vähemalt 4kg
• Ei ole saanud varasemalt vereülekannet
• On kliiniliselt terve ega ole püsiravil
• On regulaarselt vaktsineeritud
• Mittetiine
• Ei ole annetanud verd viimase 2-3 kuu jooksul

Doonoriks sobiv koer on:

• Vanuses 2-8 aastat
• Kaalub vähemalt 21kg
• Ei ole saanud varasemalt vereülekannet
• On kliiniliselt terve ega ole püsiravil
• On regulaarselt vaktsineeritud
• Mittetiine
• Ei ole annetanud verd viimase 1-2 kuu jooksul

Doonoriks olevad loomad võiksid olla sõbralikud ja koostööaltid, kuid see ei ole kohustuslik.

Kõik doonorid läbivad enne vereloovutust üldise meditsiinilise läbivaatuse. Teostatakse esmased vereanalüüsid ning nakkushaiguste kiirtestid. Lisaks vestleb loomaarst loomaomanikuga kogumaks infot looma tervisliku seisundi ning üldise eluviisi kohta. Need toimingud on doonorloomale tasuta. Kogu saadud info ja vereanalüüside põhjal otsustab loomaarst looma doonoriks sobivuse üle.

Kuidas vereloovutus käib?

Esmalt määratakse nii doonori kui ka vereülekannet vajava looma (retsipient) veregrupp. Veregruppide sobivuse korral teostame täiendavad uuringud, et vältida vereülekandega esineda võivaid komplikatsioone. Juhul, kui laboratoorselt on kinnitatud, et antud doonori veri on sobiv, siis alustame vere kogumisega doonorilt.

Vereloovutuseks paigaldatakse doonorile veenikanüül, mille kaudu saab vajadusel manustada rahustavaid ravimeid ning vedelikteraapiat. Käpale paigaldatakse ka vererõhu monitoorimiseks mansett. Veri kogutakse loomadel kägiveenist. Kaelale pügatakse karvutu ala, mis pestakse ja desinfitseeritakse vastavalt aseptika reeglitele. Vereloovutusel kasutatakse ainult ühekordseid steriilseid nõelu, kindaid ja verekotte. Kogutava vere hulk koertel on 20 ml/kg ja kassidel 10 ml/kg.  Doonorilt kogutakse ainult vajaolev kogus.

Kogu vereloovutuse protsessi jooksul jälgitakse looma vererõhku, südame – ja hingamissagedust.

Kuidas vereülekannet teostatakse?

Retsipiendile paigaldatakse reeglina lisaveenikanüül, mille kaudu täisverd manustama hakatakse. Vereülekande jaoks on kasutusel spetsiaalsed filtritega infusioonisüsteemid, et vältida hüüviste tekkimist ja sattumist vereringesse ning doonorvere saastumist.

Doonorverd manustatakse veenikanüülist ning patsiendi juures viibitakse kogu protseduuri jooksul. Regulaarselt mõõdetakse tema hingamis-ja südamesagedust, vererõhku, temperatuuri ning jälgitakse kõrvaltoimete tekkimise osas (nõgeslööve, sügelus, äge allergiline reaktsioon). Juhul kui ilmneb kõrvaltoimeid, siis vereülekanne katkestatakse ning vaadatakse üle vereülekande protokoll.

Vereülekande järgselt jääb patsient intensiivravi osakonda jälgimisele ning talle teostatakse regulaarselt vereproove ning vastavalt vajadusele korrigeeritakse raviplaani. Sõltuvalt haiguse põhjusest ja tõsidusest võivad vajalikud olla korduvad vereülekanded.

Mis saab doonor vereloovutuse eest?

Doonorite vereproovide ja protseduuri eest tasub reeglina retsipiendi omanik. Seega vere loovutamine on doonorile tasuta ka siis, kui tema veri antud patsiendile ei sobi. Doonorluse käigus saab omanik infot oma lemmiku tervisliku seisundi kohta. Pärast vereloovutust söödame doonorite kõhud täis ning võimalusel anname kaasa ka mõned kingitused. Lisaks saab doonori omanik hea enesetunde abivajajate aitamisest, mille väärtust ei saa rahas mõõta.

Doonoriks hakkamiseks võtke ühendust kliinikuga:

Tel: +372 503 3878

E-mail: loomakliinik@emu.ee

Tule ja aita päästa lemmiklooma elu!